Tere! Minu lugu siis järgmine-6 aastat tagasi tutvusin mehega kellega sain lapse ja suutsin elada koos 1,5 aastat.Pärast lahkuminekut oli meil mõlemal mitmeidki teisi suhteid kuid aeg ajalt saime ikka kokku.Nüüd siis on jälle see hetk,et oleme koos ja meil teinegi laps.Minu mure peitub selles,et ta ei aksepteeri eriti oma esimest last,ehk tuleb see sellest,et ta pole teda ju kunagi kasvatanud.Taas kord on ka meie omavahelised suhted rappa jooksnud,tundub,et töö kõrvalt ei tahagi ta nagu meiega olla,esimese lapsega ta ei tegele üldse-vaevu märkab teda.Teise lapsega tegeleb veidi rohkem aga seda ka siis kui mind lähedal pole.Peale tööd tuleb ta koju ja istub kuni magama minekuni arvutis ja mängib arvutimänge.Nädalavahetustel on ta sõpradega väljas ja joob või mängib taas arvutis.Siit ka minu küsimus mida ma tegema peaksin.Olen püüdnud temaga sellest rääkida aga midagi ei muutu,tema arust on kõik korras.Lapsed ja kodu on minu mure ja ma ei näe meie suhtel enam mõtet,ma ei tea kaua ma enam seda üksindust ja tõrjutust kannatan.Mida ma peaks tegema?
Elus on ikka tõusud ja mõõnad, harmoonilised ajad ja rasked ajad. Elu ei ole muinasjutt, probleemid ning keerukad suhted ei peaks olema midagi, mida karta ja vältida. Muidugi oleks tore, kui teineteisest eemaldumist ja eriarvamusi olemas poleks. Ent kui probleemid ilmnevad – ja pole olemas suhet, kus need ei ilmneks – on vaja nendega tegelda.
Me oleme erinevad ja ka meie arusaam suhtest, kooselust, turvalisest lähedusest, teineteise mõistmisest, lastekasvatusest jpm on erinevad. Üks hea suhtle tunnuseid on mõtteviis: kui meil on halvasti, siis ma tahan selle päästmiseks midagi ette võtta. Pettumus on küll suur, et jälle läks nii, aga kui ma saaksin midagi kooselu jätkumise heaks teha – ma teeksin.
Keerukas olukorras on alati küsimus sama: kui palju te olete nõus panustama, et suhet säilitada?
Ei ole põhjust kahelda, et just hea lähisuhe on see, mis inimese oma eluga rahulolevaks ja õnnelikuks teeb. Ent ei tule ju kõne alla, et keegi saaks olla kellegagi väga lähedane – nii vaimselt kui ka füüsiliselt – ilma et põhireeglites kokku lepitaks. Kooselu on sarnane meeskonnatöö põhimõtetele – igaüks annab oma panuse ühise heaolu heaks. Suhetes loob tasakaalu see, kui kumbki tunneb, et annab palju – aga ka saab palju. Kui see tasakaal paigast nihkub (või pole seda õieti olnudki), tekib rahulolematus, enamasti tekivad ka tülid ja konfliktid, eemaldumine.
Igaüks elab oma naha sees, teab oma tundeid ja mõtteid. Teise tundeid ja mõtteid saame teada ainult siis, kui teist kuulame. Seega on igas suhtes hädavajalik öelda välja, mida mina mõtlen, tunnen, soovin ja vajan, eeldan ning lasta sama teha ka teisel. Just tundlikkus teise vajaduste vastu loob läheduse inimeste vahele. Ent mitte kunagi ei maksa jääda lootma, et teine minust ehk niigi aru saab, mind sõnadeta mõistab, mu mõtteid loeb. Asjad mis ühele inimesele tunduvad iseenesest mõistetavaid, ei pruugi olla seda sama teisele. Seetõttu tuleb rääkida, rääkida... ja kuulata, kuulata... Ja ka sellest ei piisa. Rääkida ja kuulata tuleks seni, kuni jõutakse kokkulepeteni.
Probleemidest rääkimine võib alul luua tunde, et nii need vaid suurenevad. Muuseas, uuringutest on selgunud, et üks õnneliku kooselu tingimusi on, et konflikte ei kardeta, neisse sisenetakse julgelt ja lõpuks jõutakse kokkuleppele. Kõige parem on püüda vestelda siis, kui mõlemad olete rahulikud, ja hea oleks ka, kui eelnevalt oma peas paika panete, mida tahate öelda: millest tunnete kõige suuremat puudust, mis teis kõige enam häirib, milles näete väljapääsu jmt.
Suhe koosneb alati vähemalt kahest inimesest. Seetõttu pole kumbki kunagi „süüdi“. Ikka on mõlemal oma osa, ikka on partnerite käitumine vastastikku tingitud. Seetõttu on oluline mõelda, mis teie enda käitumises on sellist, mis võinuks viia praeguse seisuni. Oluline on ka suhtemuutuste ajaraam ja seos teiste probleemidega. Tihti on suhetes toimunud muutused seoses teiste muutustega pere sees või selle lähiringis, või on perevälised asjaolud pääsenud pere sisse seda lõhkuma.
Oskus jagada valu ja raske olukorra pinge ühine väljakannatamine on tähtis ressurss iga suhte jaoks. Soovin selleks teile palju kannatlikkust ja jõudu. Alati on ka võimalus otsida abi asjatundjalt, perenõustajalt või -terapeudilt, kelle teadmisi ja kogemusi appi võttes oleks ehk lihtsam tuge ja lahendusi leida. Ise oma probleemide sees olles on tihti pea ilmvõimatu näha suhtlemismustrit, mis probleemi alal hoiab, kuid mida muutes on võimalik muuta ka suhet ennast.