Tere!
Olen segaduses. Lugu järgmine. Olen suhtes, mis kestnud üheks aasta olnud täiesti truu ajast kui otsustasime olla ametikult paar. Temal kahjuks on apsakaid olnud. Nimetame neid selliselt. Kuna ta on väga seltskondlik ja suhtleja tüüpi inimene siis tal nais tuttavatest puudust ei tule. Olgu ka lisatud, et oleme mõlemad armukadetusele kalduvad. See siis sissejuhatuseks. Mure ja situatsioon järgmine. Nimelt avastasin, et ta helistab ühele naisterahvale igapäev ja ka on pikad kõned. Kui rääkisin seda talle siis ütles, et aitas seda inimest ja ma fantaseerin liiga palju . Kahjuks üks osa on tõsi, sest ta mainis, et on mure ja ta aitab ja see sai korda. Kuid üle jäänud kõned ja kellajad on ka päeris huvitavad? Kahjuks on sarnane situatsioon juba olnud ja ka siis öeldi, et kujutan endale seda ette, et kõik pole nii nagu paistab aga selgitada, kuidas tegelikult on ka ei osnud. Nüüd siis küsiksin, kas olen tõesti rumal ja ei saa millegist aru, või olen liiga omamishimuline. Samas tean, et talle ei meeldi kui mina suhtleksin mõne mehega pikalt, kas või nii sama maailma asjadest.
Kaks inimest saavad paarina toimida vaid siis, kui nad respekteerivad teist sellisena, nagu ta on, nagu ka seda, et mitte kellegi võimuses ei ole teist inimest muuta. Ainuke asi, mida teha saab – saab kokku leppida. Mida enam on paaril toimivaid kokkuleppeid, seda sujuvamalt läheb kooselu. Ka piirid on mehe ja naise omavahelise kokkuleppe küsimus. Kui need on kokku leppimata, muutub olukord reeglina keeruliseks nagu ka teie loo puhul: üks arvab, et asjad on korras, aga teine saab väga haiget.
Kõige enne peaks mõistagi iseenda käest küsima, kas see mees, kas see suhe, kas see elu on just see, mida te olete igatsenud. Kui soovite paarina jätkata, tuleks aga ilmselt püüda teha midagi senisest teisiti. On väga oluline, et paarisuhtes oleksid tähtsad asjad üheskoos läbi räägitud. Seda kooselu kõigis valdkondades, alates sellest, kus ja kuidas elatakse-majandatakse, kuidas veedetakse vaba aega (nt kas kumbki käib eraldi väljas või on ühised sõbrad; kas kummalgi on ka n-ö oma elu või on ainult ühine; kas öösel kodust ära olla on OK jne), millised on kehtivad reeglid töö ja kohustuste osas, lõpetades sellega, et läbi on räägitud intiimelu üksikasjad ja tähtsate asjade otsustamise rutiinid.
Tundub, et just märgistamata piirid, sõlmimata kokkulepped võivad olla teie suhte nõrk koht. Seda kohta võiksitegi kindlustama asuda. Ärge võtke ette liiga suurt tükki korraga ja alustage läbirääkimisi siis, kui olete selles mehega kokku leppinud (aeg ja koht) ning mõlemad rahulikus meeleolus. Alustage neist kokkulepetest, mis teie elu kõige enam segavad ja haiget teevad. Kui kardate ebaõnnestuda, võite, vastupidi, alata hoopis kõige kergematest ja hõlpsamini saavutatavatest kokkulepetest – edu tiivul on hea edasi minna.
Rääkides püüdke kinni pidada reeglist, et igaüks räägib endast: teie oma mõtetest, tunnetest ja vajadustest ning neist tulenevatest ettepanekutest-palvetest mehele, mees omakorda saab rääkida kõigest sellest endakohaselt. Kokkulepe pole see, kui teine lööb käega ja ütleb, et hea küll, ma ei viitsi sinuga vaielda. Kokkulepe peab vaid siis, kui kumbki pool otsustatuga sada protsenti nõus on. Kokku peaks leppima ka selles, mis juhtub, kui kokkulepe ei pea.
Nii et vanad head meeskonnatöö põhimõtted on kooselus väga vajalikud – kasutage neid.
