Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Suhted elukaaslasega :: 4-aastase poja mure peale isa juurest ära kolimist

Miina
Külaline
Postitatud 27.12.2010 kell 14:08
Mõned kuud tagasi kolisin lapsega kauaaegse elukaaslase juurest ära. Meil oli palju tülisid, laps tunnistajaks- ühesõnaga, asjad olid väga inetud. Olgu kohe öeldud, et ma ei armasta enam seda meest, kellega meil ühine laps on ja kellega koos elasin üle 4 aasta. Tunnen, et minu jaoks on praegune seis sobiv ja endist suhet tagasi ei soovi. Küll aga on laps viimasel ajal hakanud rääkima, et sooviks, et ma issit uuesti armastaksin ja et tema tahaks, et me tagasi koliksime tema juurde.
Olen püüdnud nii ja teisiti seda temale selgeks teha- öelda, et ma ei armasta issit enam ja et vahel suurte inimeste vahelised suhted lähevad katki ja siis peavad kõik oma eludega edasi minema. Poiss on väga terane ja saab asjadest aru, kuid nii raske ja valus on kuulata, et ma ei suuda täita seda tema suurt soovi. Isa juures veedab ta pea iga nädalavahetuse, nende suhtlemist ei takista ja ei kavatse seda ka tulevikus teha.
Kuna poja oli ka tunnistajaks meie tülidele, kahjuks, siis on ta öelnud, et kui me tagasi kolime, siis tema kaitseb mind ja ütleb issile et ta ei riidleks minuga.

Tõesti valus on, tahaks et laps oleks õnnelik, et tema soovid saaks täidetud, kuid sinna tagasi kolimine oleks minu jaoks lõpp, ma ei suudaks enam tagasi minna sinna suhtesse, kust pääsesin alles hiljuti, nüüd kus ma olen avastanud iseenda...

Kuidas vestelda pojaga, millised oleks need õiged sõnad, mida talle öelda, kuidas panna ta aru saama ja mõistma?
Marge Vainre
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 29.12.2010 kell 00:44
Lastel on raske leppida sellega, et ema ja isa koos ei ela ja sageli kannavad nad endas kaua lootust, et ema-isa hakkavad jälle koos elama. Parim ongi see, et poiss saab sageli isa juures viibida ja teie suhe mehega säiliks heana. Näib, et poiss on võtnud endale ka suure vastuse teie vahelistes suhetes. Sellele viitab lubadus teid kaitsta tülide eest. See on ühest küljest muidugi väga hooliv temast, kuid samas ka liig raske koorem nii väiksele lapsele. Ta ju siiralt usub, et suudab midagi teha selleks, et vanemad koos elaksid ja ei tülitseks. Sageli on nii, et lapsed koguni arvavad endal süüd olema, kui vanemad tülitsevad ja lahutavad. See ei pruugi aga olla ilmselge ja teadvustatud.
Niisiis, on tähtis, et poeg ei tunneks end osalisena, ega ka vastutavana ega muretseks selle üle, mida tema tegema peaks. Poisile tuleb selgelt teada anda, et temast ei olene teie otsus. Rääkige temaga nii palju kui ta seda vajab ja vastake küsimustele, mida ta esitab. Samas on tähtis, et see jääks ikka lapsele arusaadavasse vormi ja detailid tülide ja mittesobivuse kohta pole kohased.
Saan aru, et seda oletegi juba teinud. Kui aga küsimused jätkuvad ja poisi jaoks on teema jätkuvalt oluline, siis kuulake ta ikka ja jälle ära (aktiivne kuulamine, tunnete peegeldamine). Olete enda jaoks teema läbi mõelnud ja otsusekindel, et te ei muuda seda. Nii peaks ka poeg tajuma, et pole kõhklusi, asi on kindel ja muutumatu, mis aitab temalgi leppida. Uurige mehelt samuti, mida tema lapsele räägib, kas on vastuolusid teie jutuga või ehk koguni isapoolseid lootusi, mida laps teile väljendab?
Kindlaid „õigeid“ sõnu vaevalt on. Arvestades lapse vanust jääge pigem konkreetsete ja lihtsate selgituste juurde. Jälgige, et laps ei toidaks oma fantaasiat, aktsepteerige tema kurbust ja igatsust. Olge temaga piisavalt koos ja hoidke sidet ka mehega kui lastevanemad.
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!