Oleme abielus olnud 6 aastat, sellest 4 tegelesime lapse saamisega probleemiga. Ja ilmselt see ongi see, mis meie suhetele liigseid pingeid tekitas ning me ei osanud nendega kahjuks tegelda õigel ajal. Nüüd aga lõid need pinged pauguga välja, kuna minu mees armus kellessegi teise. Kogu see asi on eriti valus seetõttu, et lapse saamise probleem on meil mehepoolne ja temaga lapse saamiseks tegin läbi kaks IVF protseduuri, millest teise käigus jäin ka rasedaks. Selleks ajaks olid mehel juba selle teise naisega soojad suhted tekkinud ja minu teade, et lõpuks ometi on meil laps tulemas, oli talle täielik šokk. Arvasin algul, et see on lihtsalt šokk sellest, et lõpuks on lapse saamine väga reaalne, ilmselt ta mõnes mõttes selle 4 aasta jooksul harjus juba mõttega, et äkki me ei saagi kunagi lapsi. Aga umbes kuu hiljem sain ma teada selle šoki tegeliku põhjuse, ehk siis uue armumise.
Kui talle teatasin, et ma tean kõike, siis kuulas ta mind ära ja küsimusele, et kas ma kolin välja, vastas eitavalt, kuid võttis siiski mõned päevad mõtlemisaega. Põhjuseks, miks ta teise leidis, ütles ta, et ta arvas, et ma ei armasta enam teda ning surus seetõttu oma tunded ka alla kuni nad kustusid. See toimus viimase kahe aasta jooksul. Siinkohal tunnistan oma viga täielikult, olin nii lapse saamise probleemi lahendamise küljes kinni, et jätsin meie suhte unarusse, viimase poole aasta jooksul mõjutas minu käitumist ilmselt ka pidev stress ning tarbitud hormoonid, IVF protseduuride käigus. Mistõttu muutusin ma väga närviliseks ja omaette hoidvaks.
Mõtlemisaja tulemuseks oli aga mehe otsus proovida meie suhet taastada, mille üle mina olid väga õnnelik, sest armastan oma meest vaatamata kõigele väga ja soovin ülekõige meie suhet päästa. Kuid, mis mind väga segadusse asjab, on see, et mees ei olnud nõus oma suhet selle teise naisega täielikult lõpetama. Ma tean (arvan, et tean), et füüsilist suhet ei ole neil olnud nüüdseks siis umbes kuu, alates ajast, mil see pomm lõhkes. Kuid emotsionaalsel pinnal suhtlevad nad edasi. Ja kuigi meie suhted on hetkel head, isegi voodieluga ei ole probleeme, tunnen ma, justnagu "päästaksin" mina üksi meie suhet, tema on oma mõtetes siiski mujal ja minuga suhtleb kui sõbraga. Kas ma loodan asjata, et sellised maha surutud tunded veel taastuvad? Kas me käitume õigesti kui lihtsalt elame endiselt koos, saame hästi läbi, kuid samas ei ole üks meist südamega romantiliste suhete taastamise juures?
Loomulikult teeb asja tunduvalt raskemaks rasedus, mis on mind ilmselt ka emotsionaalsemaks muutnud, esimesed 2-3 päeva olin ma enamuse ajast hüsteerias ja ka nüüd on kõik see ikkagi kohutavalt valus ja ma olen tuleviku suhtes väga negatiivselt meelestatud. Kauaoodatud rasedusele ei suuda ma üldse keskenduda ja südames isegi loodan, et midagi läheks viltu...et siis lihtsalt uuesti, puhtalt lehelt alustada.
Ma tean, et me oleme ise teinud palju vigu, alustades sellest, et me ei ole omavahel oma tunnetest piisavalt rääkinud. Aga sellest, et mina seda tean ja parandada üritan, on ju vähe. Ja ma ei saa oma mehega ka põhjalikumalt vestelda, kuna tema ei ole oma tunnetest ilmselt veel üldse aru saanud ja ütleb vaid, et ta ei oska vastata. Ma ei tea isegi, kas ta jäi minuga ainult raseduse pärast. Igaljuhul on see kõik nii kohutavalt keeruline ja me mõlemad oleme oma tunnetega täielikult ummikus.
Tõesti-tõesti – teil on mitu šokki üksteise otsas. See on väga pingeline olukord. Sellises olukorras ei tehta tähtsaid otsuseid, vaid elatakse päevakaupa (vajadusel ka tunnikaupa). Alles siis, kui olete rahunenud, tuleb tasapisi tagasi ka võime kainelt ja ratsionaalselt mõelda.
Ja tegelikult olete mõne olulise otsuse siiski ju teinud. Te ootate last – kaua oodatud last. Ma kaldun arvama, et kõige olulisem muutus, mille peaksite tegema, on suhtumise muutumine sellesse tillukesse olendisse, kes kasvab teie sees. Sest arvestage - ta on väga tark. Ta kuuleb teie mõtteid ja tunneb teie tundeid. Te olete teda kaua tahtnud, lubage nüüd endal selle üle õnnelik olla. See, et te suure ehmatuse ja pingega esialgu teisiti mõtlesite, kuulub šokiseisundi juurde ja on mööduv.
Ka mehega olete teinud ju mõistliku kokkuleppe. Jääda kokku. Kirjeldate seda küll nii, nagu ainult teie püüaks ja mees mitte, kuid nii nagu teie, nõnda vajab ka tema aega uue situatsiooniga harjumiseks. Alles tekkinud suhet pole tal ehk tõesti lihtne päevapealt lõpetada. Püüdke respekteerida seda, et ta ei oska teie küsimustele esialgu midagi vastata. Ühel päeval on need vastused loodetavasti olemas.
Kirjutate, et saate hästi läbi, olete sõbrad, ka seks on hea. Kui seks on hea, siis kumb teist ei ole romantiliste suhete taastamisega kaasas? Seks on ju midagi, mis juhtub kahe inimese vahel...
Ühesõnaga: andke oma suhtele aega, ärge kiirustage. Mõelge lapsele ja sellele tulevikule, mida tõeliselt tahate. Mõtetel meie sees on suur jõud.
