Tere.
Pöördun teie poole minu jaoks ületamatult suure murega ja otsin abi ja nõu peamiselt spetsialistilt, kuidas antud situatsiooni lahendada. Kõik arvamused on teretulnud, kuid kriitika ma ei soovi..kuna niigi on raske ja ennast õigustada millegagi ei olegi.
Lugu siis järgmine, nimelt kaks aastat tagasi suundusin välismaale tööle ja õppima, olles ise samaaegselt suhtes, mis tänaseks on kestnud üsna mitmeid aastaid. Kõik see aeg oleme olnud pidevas telefoniühenduses, kuid näinud vaid loetud korrad. Viimased pool aastat on mul olnud uus suhe, milles ma saan olla kui printsess ja ei oska tõesti midagi enamat soovida. Ometigi aga hoian ühendust ka oma nö. eksiga, kellele plaanin iga päev hüvasti öelda, kuid ei suuda. Ta on kindlasti aru saanud, et kõik ei ole õige, kuid ta ilmselt eitab kõiki märke. Tean, et teen talle sellega nii kohutavalt haiget ning hoian teda ootuses, mis tekitab minus pidevat süütunnet. On nii kurb ja kahju, sest ta on parima iseloomu ja südamega mees, keda kohanud olen. Põhjus miks ma aga temast tahan lahku minna ja miks ma ka tookord, nüüdseks ligi kaks aastat tagasi välismaale põgenesin oli see, et ta ei ole võimeline peret üleval pidama. Ja tegemist ei ole just esimeses nooruses mehega. Tal on palju plaane, kuid pikki aastaid need ei ole realiseerunud, kuna tema tegelikud huvid ei ole absoluutselt materiaalsed. Ta ei käi tool, kuid mingid juhuslikud ja ajutised sissetulekud tal on, aga ei midagi stabiilset ja see ka ei tekita temas muret. Küll aga minus, sest ma ei julge sellises olukorras lapsi sünnitda jne. Vanus aga oleks juba ammu sealmaal. Puudub turvatunne. Samuti elab ta koos emaga, kellega mina ei suuda ühe katuse all elada, aga sellele olukorrale ka muudatust ei paista. Veel olgu öeldud, et pool ajast, mis me oleme suhtes olnud ajasin mina teda taga ehk siis olin õnnetu ja ootasin märke tema huvist minu vastu, ülejäänud pool on olnud nö vastupidi.
Minu uus kallim on aga täiesti jäägitult minule pühenudunud ja võiks öelda ideaalne, kuid ma kipun otsima vigu, mille kallal norida.
Ühesõnaga, tean et peaksin elus edasi liikuma ja vanad otsad kokku tõmbama, aga ei suuda ja ei tea kuidas seda täpselt teha.
Tänan ette igasuguse abi eest.
Sinu poolt kirjeldatud olukordasid tuleb elus ikka ette, kus tuleb teha valikuid. Vanasõna ütleb, et kahte Jumalat teenida ei saa. Sellises olukorras saab keegi kindlasti haiget, kõige vähem haiget teeb ausus. Valetamine ja varjamine teeb asja hullemaks.
Oma valiku tegemine on oluline mitmes mõttes. Selgus annab Teile mõlemale võimaluse oma eluga edasi minna. Siia sobiks ütelus:"Kui üks uks sulgub, avaneb teine." Seega ühe suhte lõpetamine annab teed uuele suhtele.
Nüüd siis viimane küsimus, kuidas seda teha? Mulle meeldisid osad lõigud Sinu enda kirjast, kus kirjeldad põhjust miks soovid selle suhte lõpetada. Kõige parem on seda kõike teha mina-sõnumi vormis. Mina-sõnum on lause, mis koosneb kolmest osast - olukorra kirjeldusest, mõjust Sinule ja Sinu tunnete kirjeldusest. Toon siia ühe näidis lause: "Ebastabiilne rahaline olukord, tekitab minus ebakindlust ja ei anna piisavat turvatunnet, et peret luua." Oluline on kirjeldada oma tundeid, mõtteid, kõhklusi jne. Sellised laused ei tee teisele inimesele nii palju haiget, kui rääkida ainult tema puudustest.
Kõige parem on seda teha kirja teel, siis on lihtsam oma emotsioone kontrollida.
Probleemid on selleks, et neid lahendada. Mitte kunagi ei tea me teise inimese mõtteid ega tundeid, selle pärast tulebki suhelda ja öelda asjad välja nii nagu nad on.
