Tere !
Olen oma elukaaslasega koos olnud juba 5 aastat . 10 kuud tagasi sündis meie pisike poeg , pärast mida läks elu väga keeruliseks ja tema närviliseks .
Raseduse ajal hakkasid väiksemad nägelemised millele ma üldse ei pöörand tähelepanu ja suhte alustamisel oli ta minuga alati nõus .
Raseduse ajal nägelesime , ei tulnud mulle hetkeks ka mõtesse ,et ta oleks võind mind kunagi lüüa. Pigem jalutas ta lihtsalt minema ja jättis asjad sinnapaika, rahunes maha tuli tagasi ja palus vabandust . Kui laps sai kuuseks tuli esimene tüli , pärast mida saina ma jalaga. Saatsin ta minema ,aga tunni pärast oli ta tagasi platsis kihlasõrmusega . Nii see siis jäi 2 nädalat hiljem tuli jälle pisinääklemisest suur tüli , millel olidkäigus käed ja jalad. Ja nii juba kordi 10- 12 kordi . Seda siiani ,kõige kauem olen ma suutnud olla vihane 5 päeva ja kutsun ta siis jälle tagasi . Pärast igat korda lubab ta ,et see on viimane ( olgu öeldud ,et ta ei joo alkoholi ega midagi)
Ma ei tea enam mida teha kuidas käituda ma tean,et see pole lapsele hea keskkond kasvamiseks , aga ma ei oska ega saagi enam ilma temata , aga ma ei taha enam ka neid sinikaid verevalumeid ja välja väänatud ja liigesest välja tõmmatud käsi ja jalgu ?
Lugedes Teie kirja jääb tunne, et negatiivses suunas muutused on alanud koos lapse sünniga.
Lapse sünd muudab varasemat paarisuhet palju. Tekivad uued rollid ja vastutus. Vahel on meestel väga raske kohaneda uue olukorra ja pereisa rolliga. Elumuutus võib põhjustada stressi ja osadel juhtudel ka depressiooni. Kõik eelpool nimetatu võib meestel avalduda agressiivsusena. Sellises olukorras tuleb mehel tegeleda iseendaga, et leida taas tasakaal oma uuel eluetapil. Abi saamiseks tasub pöörduda, kas psühhiaatri või nõustaja poole. Loomulikult võib minna ka pereterapeudi juurde, kus saate vajadusel ka koos käia.
Selleks, et mees vägivaldse olukorra tõsidusest arusaaks, tuleb talle seda väga selgelt välja öelda. Samuti peab sellele järgnema, mingi konkreetne käitumine. Lühidalt tähendab see, et kui mees on löönud ja ära läinud, siis tagasi saab ta tulla teatud tingimustel. Teie olukorras võiks see olla nt. mees hakkab tegelema oma agressiivsuse kontrolli alla saamisega (pöördub nõustaja, arsti poole).
Mehe pidev tagasi võtmine ja kutsumine, ei vii edasi ja muutub tasapisi rutiiniks. Tekib arusaam, et nii see elu meil käibki.
Kindlasti ei mõju hästi selline keskkond lapsele. Ema ja laps on sellises vanuses emotsionaalselt väga tihedalt seotud. Kui ema kogeb hirmu ja ebakindlust tunnetab seda ka laps.
Kokkuvõttes tuleb Teil astuda konkreetseid samme, et lapse ja enda elukeskkond oleks turvaline ja et pereisa saaks ennast taas tasakaalu.
