Eile hommikul siis peale öist eemalolekut mees tunnistas, et jah tal on teine naine ka. Kestab see suhe paar kuud. Minu küsimise peale kelle poolt siis suuremad tunded vastas mees, et mõlema poolt on tundeid.
Ja kui küsisin, et kuidas tema meie elu edasi näeb ei osanud ta midagi vastata, et plaane tuleviku suhtes pole. Aga samas justkui ka seda teist ei tahaks kaotada.
Minu jaoks on aga selline kolmnurk vastuvõetamatu!
Ma ei suuda hetkel üldse selgelt mõelda. Ta on valmis lõhkuma pere, eemalduma oma lapsest, et teise naise lapsi hakata kasvatama (pole küll õige sõna aga paremat hetkel ei leia)
Kahtlustasin juba, et miskit pole päris puhas ja eile hommikul siis koju saabudes teatas, et tahtiski, et see välja tuleks!
ütlesin talle juba, et mina olen valmis enda uhkuse ja ego ning mis iganes mahasuruma ja talle võimaluse andma, sest ei taha lapsele poolikut perekonda. Olen ise sellises kasvanud ja ei olnud meeldiv. Ega ka mehe pere pole olnud hea, eriti isa just oli tõrjuv ja ei tegelenud lastega. Ja minul endiselt tema vastu tunded, neid ei saa üleöö kaotada, seega olen valmis andestama ja proovima uuesti alustada.
Asi ongi selles, et olin siiani temaga õnnelik, ja tahaksin seda ka edaspidi teha. Et olen valmis andestama, sest kui seda ei tee ei tule uuest proovimisest midagi välja.
Ta on hea mees ja hea isa lapsele...vähemalt senini oli.
Jah tean, et ei saa ainult lapse heaolust vaadata ka enda peale peab mõtlema. Kui ma praegu tunneksin vastikust tema vastu ja mida kõike veel, siis ei plaaniks jätkata.
Oleme pikalt koos elanud juba, tülitsemisi peaaegu et polegi, selliseid tõsiseid ja suuri.
Ma ei mõtle talle kuldset kuud selga aga halb mees tema kohta öelda ei saa.
Aga kas ongi õige lihtsalt kergekäeliselt loobuda kui mees on seda pingutust väärt?
Minu mõtted igatahes otsas selles suhtes...aidake neid korrastada!
Kergelt loobuda Te ei taha ega peagi. Olete üsna kiiresti jõudnud arusaamani, et soovite jätkata mehega kooselu ja valmis talle andestama, sest olete olnud temaga õnnelik ja püüate vältida pooliku pere staatust. Niisiis, Teil endal justkui selgus olemas. Küsimus on nüüd aga selles, mida mees otsustab ja kuidas jätkab. Seda ei saa Teie tema eest teha. Mis siis peaks olema see Teie pingutus? Olete andnud talle teada, et soovite temaga kooselu jätkamist. Kas olete talle ka selgelt öelnud seda, mida siin kirjas, et kolmnurksuhe on Teile vastuvõetamatu? Mida teeksite, kui mees sooviks jätkata mõlemat suhet? Mida see Teie jaoks tähendaks, millega lepite ja millega mitte?
Praegu võibki olla raske vastuseid leida. Olete ju alles selle ehmatuse üle elanud ja praegu püüate leida kiiresti selgust. Mõtlemisainet pakuks see ka mehele. Hea, et saate sellest rääkida ja ka mees leidis vajaliku olevat lugu avalikustada. Kuid edasi peaks ta võtma ka seisukoha, mida kavatseb teha, et kumbki naine ei jääks asjatult ootama ja lootma. Nii palju peaks olema tal julgust ja lugupidamist mõlema naise suhtes, et sellest ei kujuneks mäng tunnetega. Sellel segasel ajal oleks vajalik arutleda ka selle üle, mis teie suhetes oli sellist, et tegi võimalikuks uue suhte tekkimise. Mida see teine suhe võimaldab ja teie suhe mitte. On see seiklus või midagi sügavamat? Vestlused ei peaks muutuma kellegi süüdistamiseks, pigem teineteise mõistmist ja iseendas selguse loomist võimaldavaks. Seega suhte teema on ikka kahepoolne ja ka otsus kooselu jätkamiseks peab sisaldama mõlema selget tahet ja usku teise panustamisse sellest suhtesse ka tulevikus.
Selguse loomist teile mõlemale.
