Tere! Kirjutasin paar nädalat tagasi siia foorumisse ka murega, kuidas ei tule enam toime oma 4 aastase poisiga. Kuna lapse isaga on suhted olnud keerulised juba viimased 3 aastat ning muutunud järjest keerulisemaks, siis olen otsustanud oma eluga edasi minna ning lapse isaga lahku kolida. Tunnen, et see annaks ehk mulle endale ka tagasi sisemise kindluse ja tasakaalu ning muudaks oluliselt rahulikumaks. Käisin nädalavahetusel vaatamas ka ühte üürikorterit ning võtsin lapse kaasa ja püüdsin talle seletada, et sellest kohast saab meie uus kodu ja tema saab endale oma toa. Laps küsis seepeale, kas issi ikka ka sinna koju kaasa tuleb ja mina vastasin, et issi jääb elama meie praegusesse koju ning hakkab lapsel külas käima ja laps hakkab temal külas käima. Laps hakkas selle peale hüsteeriliselt nutma ja palus, et temal on vaja elada koos emme ja issiga ning igal lapsel peavad olema emme ja issi ja tema ei taha sinna ainult minuga elama kolida.
Minu kannatus on hetkel viidud viimase piirini. Olen töötanud viimased kolm kuud ebanormaalselt suure koormusega ega pole selle aja sees saanud lapse isalt mitte mingisugust toetust ega tuge. Kõigele lisaks on ta olnud viimased 9 kuud töötu, mis on minu olukorra veelgi keerulisemaks muutnud ja vastustuse koormat kasvatanud. Lisaks sellele ei osale lapse isa ka praeguse kooselu puhul lapse kasvatuses vaid veedab enamuse kodus oldud ajast arvuti taga. Viimase kuu aja jooksul on hakanud ülesütlemise märke ilmutama ka tervis - kannatan pidevate pea- ja seljavalude all ning kogen aeg ajalt paanikahooge. Seetõttu on minu enda tass hetkel väga tühi. Lapsele on sellises olukorras raske tuge pakkuda, teda kuulata ja mõista. Tunnen, et olen viimase poole aastaga lõhkunud ära selle usaldussuhte, mille kolme esimese kodus oldud aastaga oma lapse vahel lõin ja vaatamata teooriatarkusele olen hetkel väga abitus olukorras kuna jõudu lapsega rahulikult suhelda lihtsalt pole.
Nüüd aga peaksin lapsele selgeks tegema, et me peame oma praegusest elukohast ära kolima ning võimalus, et tema emme ja issi koos elavad on olematu, sest vastasel juhul ütleb lihtsalt üles minu tervis ja suhe oma lapsega muutunud talumatuks.
Palun andke nõu, kuidas antud olukorras käituda. Millisel moel lapsega sellest tekkinud situatsioonist rääkida. Mis moodi saada enda tass natukenegi rohkem täidetud, et vastu pidada ja inimlikuks jääda?
Vastuse eest juba ette suured tänud!
Kätlin
Teie jaoks vägagi keeruline olukord on kestnud juba mitu aastat ja nüüdseks on kurnatus mõjunud koguni tervisele. Nüüd siis olete tegemas suuri muutusi, kavatsete -mehest lahku kolida, kuid jaks on otsas ja toetust pole ka kuskilt oodata. Vajaksite kindlasti ise võimalusi oma tassi täita, nagu ka kirjutate. Kuidas seda teha, mis täidaks Teie tassi? Sellele vastuse leidmine pole kerge. See eeldaks teadlikkust sellest, mida vajate. On see konkreetne abi, millegi ära tegemine, on see rahaline abi, et praegust muutust ellu viia või majanduslik toimetulek tulevikus üldiselt. Samuti võib ju kasuks tulla, et vajate kedagi, kes lapsega tegeleks, et saaksite aeg iseenda jaoks, lihtsalt puhkuseks või muredest väljalülitamiseks, lõõgastuseks, sõpradega olemiseks , hobideks, enesearendamiseks. Kindlasti on loomulik, et vajate ka kedagi, kes mõistaks ja toetaks ka emotsionaalselt, kes oleks Teie jaoks olemas, kui selleks ei ole Teie mees, siis kes veel võiks olla see lähedane inimene, kellega saaksite olla avatud ja kurta ka muresid. Niisiis, mida vajate praeguses raskes hetkes kõige enam? Kui kõige suurem vajadus on teada, siis on selgem ka suund, kuidas oma tassi täita. Seega tassi täitmine on oma vajaduste eest seismine ja iseenda eest hoolitsemine.
Oletan, et üks põhjus, miks enesetunne praegu raske on, võib olla ka suur vastutusekoorem. Jõudsite selgusele, et soovite lahku kolida, kuid nüüd on vaja seda ka seletada, põhjendada ja teistele, seejuures lapsele. Tema aga ei taha sellega leppida ja protestib ägedalt. Lapse pettumus ja kurbus väljendub tema käitumises, mis omakorda jälle Teile keeruline taluda. Kui võtta lapse pahameelt ja hüsteeriat, kui tema viisi väga keerulise olukorraga toimet tulla, siis võib lapse reageeringut ju mõista. Ehk siis kas suudaksite taluda mõtet, et laps on hirmul ja igatseb olukorda, et tal oleks korraga nii ema kui isa? Seda kõike on Teilegi kergem taluda, kui olete veendud, et teete halvas olukorras parima valiku. Kas olete saanud endaga rahu, et teete praegu parima või on jäänud kahtlusi, süütunnet, mistõttu on raskem ka taluda lapse protesti? Küllap on nendele küsimustele raske üheselt vastata. Hea on aga endas selgus luua, siis saate pakkuda ka lapsele kindlustunnet ja tasakaalu, kui ise usute, et teete parimaid valikuid.
Viis, kuidas seletate lapsele toimuvat, on tõesti tähtis. See, et püüate talle tutvustada eesseisvaid muutusi on väga vajalik. Laps vajab infot, kes ja kus elama hakkab, millal ta isa näeb, kes kelle juurde tuleb jne. Seda ju oletegi püüdnud teha. Juba üksnes selle mõttega harjumine on raske. Laps vajab lisaks infole ka seda, et säiliks nii palju igapäevaseid tuttavaid toiminguid kui võimalik. Näiteks lasteaias käimine, päevakava, tuttavad tegevused, teised tuttavad kohad ja inimesed. Kuna muutus on niigi suur, siis ülejäänu, mida saab säilitada võiks jääda samaks.
Seletada miks lahku kolite on aga veelgi raskem ja üksikasju pole ka vaja. Vahel on mõistlik jääda napisõnaliseks ja väita, et see on midagi, mis on Teie ja isa vahel, et vahel suured inimesed lahutavad, kui ei ole õnnelikud ja keegi ei taha kellelgi halba.
Väga tähtis on ka see, et laps kogeks, et suured inimesed tema ümber oleksid rahulikud, sõbralikud, turvalised. Pingeid vähendab, kui laps näeb, et ema ja isa suudavad omavahel üksteisega rahumeelselt ja lugupidavalt suhelda, et ei räägiks teineteist halvasti. Samuti vajab laps teadmist, et tema pole asjaosaline ema –isa tülides, et tema ei ole „paha“ laps või veel enam, et tema pärast ei toimuks lahku kolimine. Ta vajab teadmist, et ema ja isa jaoks on ta endiselt tähtis ja kallis. Seda tuleb talle öelda. Kui laps on kurb, siis ta peab kogema, et see on lubatud ja ta võib välja näidata oma emotsioone (oskustest ikka aktiivne kuulamine, aktsepteeriv ja empaatiline suhtumine). Et Te jaksaksite taluda lapse pettumust, on tähtis, et Te ise teaksite, et tegite otsuse parimate kavatsustega ja veendumusega, et see on vajalik .
Soovin Teile oma tassi täitumist ja tasakaalu leidmist endas.
