Tere, minu mehel on kõrvalsuhe umbes 5 kuud, millest mina olen teadnud umbes 2,5 kuud. Ta töötab välismaal ja eks seal see suhe tekkiski. See armumine on ta aga nii peast segi ajanud, et absoluutselt kainelt mõelda ei suuda ja käitub uskumatult. Ta on 40 aastane ja suur armastus on 25. Ta on uskumatult palju raha ta peale kulutanud, reisimas käinud ja nüüd on selgunud juba suured võlad, sest tegelikkuses on minu mehel seal töö lõppenud, aga koju ei tule ja elab nüüd meie pere säästude ja krediitkaartide arvelt. Meil on kaks last (21 ja 16). Siiani on ta küll meie laenud ära maksnud, aga muid temaga kokkulepitud maksud ununevad maksta. Meile tuldi juba elektrit välja lülitama. Nüüd ta siis ikkagi käis kodus ja ma ei tea, kas see oli kokku lepitud või mitte, aga juba esimesel päeval korraldati suur nutulaul, et tema kallim ootab last. Ja juba järgmisel päeval oli vaja kohe lahutust, sest muidu minnakse abordile ja tema jääb elu õnnest ilma. Kokku viis päeva kestis kokku selline Santa Barbara, et poleks iial uskunud, et see võimalik võiks olla. Minu mees rippus telefoni otsas ja anus ja palus teda seal. Siis vahepeal anus ja palus mind, siis ähvardas ja lausa vägivallaga. Lahutust oli vaja kohe täna, et kohe täna peab minema Perekonnaseisuametisse avaldust tegema. Ma püüdsin selgitada, et nii need asjad ei käi, et ma pean uurima natuke ja praegu on ju nädalavahetus. Meil on majalaen ja autoliising, 1 alaelaline laps ja teine õpib ülikoolis. Mis sellest kõigest saab? Tema aga räägib, et tunneb ennast kui puuris ja ta peab vabaks saama. Teadsin, et ta sõidab esmaspäeval ära ja lootsin, et saan rahulikult mõelda ja asja uurida ja äkki tuleb mõistusele. Mida kõike küll mulle ei öeldud ja millega mind ei ähvardatud, isegi nuteti? Palusin Jumalat ja säilitasin rahu. Lootsin, et saab olema kergem pärast tema ärasõitu.
Ja saingi täitsa normaalse kirja, kus paluti andeks emotsioonide pärast ja paluti panna kõik oma soovid paberile ja tema tuleb kirjutab notaris kokkuleppele alla. Suutsin ennast kokku võtta, asja läbi mõelda, et kuidas oleks õiglane, sest tegelikult on meil need laenujäägid väga väikesed, aga ise ma neid kuumakseid tasuda ei jõua. Tegin oma ettepaneku nii vara, kohustuste ja laste elatisraha ja toetuse suhtes. Uskuge, see oli väga õiglane. Ja kohe muidugi selgus, et tema pole mitte millegagi nõus. Olgu ma ikka mõistlik. Tegelikkuses tahtis ta siit lihtsalt ära minna ja kogu asja minu kaela jätta. Kodust ta välja kolinud pole, raha pole tal pennigi, ainult võlad ja tema käitumine on imelik (nt tema fraas, et kui sa mulle lahutust ei anna, ma jõuludeks koju ei tule????) Ei saa ju lahutada ja kõik nii jätta? Et küll pärast vaatame. Täna on kolmas päev tema ärasõidust ja see hüsteeria kestab. Nüüd süüdistatakse mind selles, et olen tema suhted rikkunud ja isegi rasedus katkes. Olen vastanud ainult lakooniliselt, et enne lahutust ei tule, kui meie asjad on notaris kokku lepitud. Ma ei taha teada tema afäärist mitte midagi ja see ei huvitagi mind. Ma ei võta sõna üldse sellel teemal. Kas ma olen talle ema või? Lahutuspaberitele alla kirjutamine ei ole ju mingi lahendus mitte kellegi jaoks? Tema arvates ma maksan kätte. Mida teha? Lahutus on ju t6õsine asi ja seda tuleks ju korrektselt teha? Kuidas ma pärast temaga neid asju klaarin? Ei mina usu, et tema suhte suudaks päästa see lahutuspaber, ju on ikka asi milleski muus. Aga kust mina tean ja ma ei taha sellest midagi teada. Kuidas peaks käituma? See terror on ju hirmus. Minul pole tema vastu mingit viha, pigem kaastunne ja tahaks öelda, et tule mõistusele, tule koju ja lahendame need asjad ära, sest see on ju hullumeelsus. Mida teha sellise mehega, kes on täielikult peast sõge?Selliselt mina küll ei tahaks nõus olla lahutusega. Mina tahaks, et ikka mõtleks selle asja enne läbi ja et selle lahutuspaberiga küll ta oma tahtmist ei saa. Kuidas talle selgitada, et see pole mingi kättemaks ja et see kõik teeb mulle väga haiget? Ta ei kuula ju üldse.
Abikaasa käitumine on hiljuti oluliselt muutunud ja see sokeerib sind. Ta kasutab kõikvõimalikke erinevaid manipuleerimise meetodeid, et saada seda, mida ta tahab st. lahutust. Te olete esitanud omapoolse nägemuse tingimustest ja nüüd tuleks see läbi rääkida. Kuna tundub, et abikaasa ei soovi hetkel läbi rääkida, siis tuleb tõesti hankida pädevat juriidilist nõu.
Teie saate omalt poolt säilitada rahu, rääkida oma tunnetest mina-keeles, selgitada oma nägemusi ja vajadusi. Te ei saa võtta endale vastutust selle eest, et mees ei kuula või ei pane tähele. Küllap puudub tal soov ja võib-olla ka pädevus, ta võib arvata, et nõnda käitudes saavutab ta oma eesmärgi kiiremini. Teie peate teadma, mis on teie jaoks oluline ning andma endast parima. Kui sel mõju ei ole, siis tulevadki appi juristid kui vahendajad.
Abikaasa pärast muretsemine ei vii teid enam kuskile. Ta on selgelt näidanud, et ta tahab uut elu ning teil ei ole iseenda huvides kasulik seda takistada. Oluline on nüüdsest tahapoole vaatamise asemel hakata vaatama tulevikku.
Teie jaoks on hetkel kõige olulisem säilitada emotsionaalne tasakaal. Vägisi kedagi kinni hoida ei saa ning antud olukorras on teie mõlema jaoks parem kui suudate oma mehe emotsionaalselt „vabaks lasta“. See on suur kaotus ning sellega käib kaasas lein koos kõige selle juurde kuuluvaga (uskumatus, et selline asi üldse võimalik on, viha ja süüdistused, kauplemine – valmisolek mida iganes anda, et seda tagasi saada ning lõpuks rahunemine ja toimunu aktsepteerimine). Hea, kui teil oleks toimuvast kellegagi rääkida, et oma tundeid välja elada ning mõtteid selgitada. Kõige parem ravim sellises olukorras on aeg. Iga päevaga jõuate lähemale hetkele, mil toimunu teid enam endast välja ei vii ning te saate oma eluga edasi minna. Kui olete selgust saanud, kuidas teie edasi olete nõus minema, siis hoidke oma keha ning meel pidevas tegevuses, et mure- ja masendusemõtted teist võimalikult kaugel eemal oleksid. Püüdke vaadata tekkinud olukorda teise nurga alt – vaadake seda mitte kui kaotust vaid kui võitu. Mida te sellega võitnud olete? Millised võimalused teil nüüd on? Kuidas seda olukorda maksimaalselt enda arenguks ära kasutada? Kui juba vähegi suudate, siis keskenduge nendele positiivsetele pooltele.
