Olen abielus olnud 21 aastat. Ja seega on lugu pikk. Eks on olnud igasuguseid aegu, algusaastatel oli raskem, kuid just viimasel paaril aastal on tundunud, et kõik on läinud paremaks. Oleme mõlemad mehega karjääri teinud ja 2 last üles kasvatanud, teine laps küll veel gümnaasiumis. Stabiilsem pool peres olen olnud ikkagi mina. Mees on vahetanud tihti töökohti, kunagi pole olnud rahul, kuigi on väga hinnatud nii töökaaslaste kui tööandjate poolt. Mina olen teda aina toetanud ja imetlenud. Ta väga meeldib mulle ja ma väga armastan teda. Kuid tema pole millegagi rahul olnud. Tundub, nagu elaks mingis unelmas ja püüaks millegi poole, mida pole. Kuskil mujal on kogu aeg parem. Ega täielikult rahul pole ka minuga. JA mina muudkui olen püüdnud teda mõista ja tema elu kergemaks teha. Ja eks me kõik ole juba tema pahurusega harjunud ja samas ka õppinud seda eirama ja leppinud, et selline ta ongi. Ainus asi, mis pole kunagi korras olnud, on meie kodu. Alguses ei suutnud seda soetada ja siis suure jamaga ostsime suvila, mida minu mees on juba kümme aastat üritanud majaks ümber ehitada. Ehk teisisõnu, heameel meil külaliste üle ei ole. Ja lolli järjekindlusega on minu mees keeldunud abi võtmast. Punnitab ise ja on juba ammu selge, et ta lihtsalt ei suuda seda. Aga me oleme olnud väga arusaajad, mingeid etteheiteid me talle teinud ei ole.Abistame teda, kuidas oskame. Ma ise olen ka müüri ladunud ja kõikvõimalikke abitöid koos lastega teinud.
Eelmise aasta suvel asus ta tööle välismaale, sest ei leidnud Eestist enam väljakutseid ja muidugi pakuti veel rohkem raha. Tundus, et elu läheb aina paremaks. Omavahel saime endiselt väga hästi läbi. Tööandja aga otsustas poole aasta pärast talvel, et muudab natuke oma ärikorraldust ja palkab kohalikud. Ja nii maksti minu mehele korralik kompensatsioon. Korraga oli nii raha kui aega. Kuid seda ainult mõneks ajaks, sest leidus mõttekaaslasi ja otsustati, et minnakse sinna ise seda äri tegema. Ja ka mulle tundus see hea mõte, et vaatame mõne aja, et kui ei lähe, lõpetame kohe ära ja kogu raha ärisse ei pane. Alguses tunduski, et läheb hästi, kuid suveks oli selge, et ni lihtne see ei ole. Konkurendid lihtsalt ei lasknud kergelt alustada ja ka äripartnerid viivitasid oma rahalise panusega. MInu mees aga on nii aus, et lubas, et seni kuni sissetulekuid ei ole, ta palka ka ei taha. 6 kuu pärast oli selge, et sellest midagi ei tule, kuid kogu meie raha oli juba sinna ära kulunud. Äripartnerid aga muudkui veensid, et proovi ikka veel, et ole veel natuke ja vaatame, äkki ikka midagi tuleb.
Täpselt samal ajal avastasin ka, et minu mees on armunud kohalikku naisesse, kes on temast 13 aastat noorem. See oli minu jaoks ikka tõeline shokk. Kuid ma pole mingit skandaali korraldanud, vaid ikka teda mõistnud ja püüdnud rääkida, et kas see on ikka õige. Juba kaks kuud olen pidanud kuulma, et ta tegelikult ei taha mind juba ammu, et ta võtab mind kui sõpra, et ta vihkab meie kodu ja tahaks selle põlema panna, ja et ta ei suuda seda enam edasi ehitada ja ei taha seda maja näha ka enam. Alguses ta ikka lubas tagasi tulla. Ja vahest ta ikka räägib ka sellest teisest naisest kui ma küsin, et ta on nii minu sarnane, ja et tal on vist tunded tema vastu, et tal on tõmme. Aga ei ütle, et armastab teda ja tahab teda. Kuna raha on otsas, siis tegelikkuses ta seal elada ei saa, vaid nüüd võtab juba laenu, aga koju ei tule. Lubab tulla, aga lükkab kogu aeg edasi. Juba paar nädalat väldib ka rääkimist ja ärritub iga väikese asja pärast ja tahab telefoni hargile visata. Talle tundub, et ma hirmsasti tahan temaga asju klaarida, kuid ma ei taha. Talle tundub, nagu ma süüdistaks teda kogu aeg, kuid ma ei süüdista. Kui tuleb juttu, siis räägin ainult iseendast, et mida ma olen mõistnud ja mida teisiti edaspidi teen. Minu kõnedele ta vastab, aga on kogu aeg pingul. Esitab mulle "kui "küsimusi, et mis sa arvad, kui ma ei tule tagasi, et mis sa arvad sellest, kui ma tahaksin veel väikseid lapsi. Ma olen talle öelnud, et mind see afäär ei huvita ja ma ei taha sellest rääkida ja mei räägigi ja siis esitabki neid "kui" küsimusi. Viimasel paaril nädalal mulle tundub, et tal küll enam sellist tõsist suhet olla ei saa, sest on kogu aeg kättesaadav ja õhtuti oma korteris.
Aga mulle tundub, et asi on märksa enamas kui see afäär. Ta on väga tugevas stressis ja pidevalt toonitab, et tahab üldse Tiibetisse ära sõita ja seal täiesti üksi olla. Ta tunneb süüd, et ta pole suutnud oma perele normaalset kodu pakkuda, ebaõnnestus äris, kulutas ära kogu raha, tekitas oma perele võlad ja kõige tipuks on ka veel see kõrvalsuhe. Täna ta teatas, et on valmis minema kasvõi puruvaesena, aga rääkida sellest ei taha. Kuidas saab inimene minna ja jätta asjad ära rääkimata? Ja ma ei oska teda aidata, kuigi väga tahaksin. Ma tahan meie abielu päästa, aga üksi ju seda ei tee. Kui ta ka läheb, siis ma ei taha, et ta läheks sellise süükoormaga, et kõik otsad jääksid lahti ja nii ei saaks ju mitte keegi oma eluga dasi minna. Ma tean, et õigem oleks ta lihtsalt rahule jätta, aga kui inimene ei suuda mitte kellegiga rääkida oma probleemidest, kas siis on õige ta rahule jätta? Ma lihtsalt nii muretsen, et helistan talle iga päev et kontrollida ta meeleolu, ta hääle kaudu aru saada, mis mõtteid ta mõtleb seal. Kas see on liigne muretsemine? Teise inimese sisse ju ei näe. Ja koju ta ei tule, kas sellepärast, et ta tegelikult ka ei taha, või ei julge ja kardab, et peab küsimustele vastama. Ma ei tea, mida teha. Kas ta sisendab endale seal, et minek on ainuõige lahendus, aga ega iseenda eest ju ei põgene? Kõik need tunded tulevad ju sinuga kaasa. Ma veel täna kinnitasin, et luban, kui ta koju tuleb, ma ei küsi midagi ega taha midagi selgitada. Tema usub, et kogu probleem on minus ja meie abielus ja ta peab lihtsalt lahku minema. Samas ütleb, et ta ei tea, mida teha, et tahab minna, aga ei taha ka.
Kas see rahulolematus on tingitud meie abielust või temast endast? Kui oled rahulolematu oma lähisuhetes, kas see siis kandub ka su töösuhetesse? Või rahulolematus iseendaga tekitab rahulolematust nii abieluga kui ka tööga? Päris keeruline. Ahjaa, talle tundub, et mina tahan talle kogu aeg öelda, et olen temast parem. Aga ma ise arvan ju vastupidist. Kas see näitab, et tegemist on iseenda alahindamisega?
Kõike seda kirjutades tundub mulle meie abielu päästmine üsna lootusetu. Aga ma väga tahaksin seda.
|
