Oleme abikaasaga jõudnud suhtega veidrasse faasi. Oleme koos olnud üle 5 aasta, sellest poole olnud abielus. Nüüd aga oleme mõlemad segaduses, justkui oleks suhtel otsad lahti - mis saab või mida me üldse tunneme. Tülitsenud oleme terve kooselu ajal üsna hoogsalt, aga seni ei võtnud see nö tükki küljest, pigem lasi see ventiilina suhtest regulaarselt survet välja. Nüüd on aga mõlemal iga tüli lõpus tunne, et tülitseme, kuna ei armasta enam teineteist, ja väga kerge on hakata teist valusalt ja sihilikult haavama.
Meil on üsna raske kooslus, kuna mees on suhtlev introvert, st suhtleb vabalt igas olukorras, ent sügavaist, olulisist asjust on teda täiesti võimatu rääkima panna. Kuna sõpruskond on meil väga kokkuhoidev ja omavahel tihedalt suhtlev, olen teada saanud, et ta ei räägi hinges toimuvast isegi oma parimatele sõpradele. Ja kui üritan temaga millestki rääkida, vahetab ta peagi teemat. Ta ei suuda kunagi pikalt ühestki probleemist rääkida ja minu jaoks on see pidev eitamine-eiramine kurnav.
Mina olen isiksuselt midagi Aspergeri-laadset, kes on suhtlema õppinud läbi kogetud olukordade matkimise, ja mul on väga raske uutes olukordades aru saada, mis nüüd siis toimub. Olen pidevas segaduses ja depressioon, mida olen vahelduva eduga põdenud terve elu, üha süveneb.
Oleme rääkinud võimalusest minna suhtenõustamisse, ent abikaasa polnud tükk aega sellega nõus. Nüüd, mil ta pärast aastapikkust nurumist lõpuks nõus on, tunnen mina, et olen oma emotsioonidega endasse sulgumas, ega taha enam kellegagi rääkida või end avada, sest see on mu jaoks liiga raske - isegi enne siia kirjutamist pidin end tükk aega tagant sundima.
Mõte lahkuminekust tekitab meis mõlemas aga hirmutunnet. Me siiski hoolime teineteisest väga sügavalt, aga me lihtsalt ei tea, kas sellest piisab suhte koos hoidmiseks, sest erinevusi on meil veel väga palju (väärtushinnangutes, kasvatuses-käitumises, hariduses, huvides jne).
Üks valus teema, mis on viimasel ajal lisandnud, on lastesaamine. Tema on algusest peale lapsi tahtnud, mina aga mitte, ja sellest tekkis meil esimestel aastatel üsna palju hõõrumist. Lisaks tundsin ma, et mulle avaldatakse nii tähtsa ja isikliku teemaga lubamatut survet - kui sa pole valmis, siis lihtsalt pole. Nüüd tunnen, et olen lõpuks valmis, aga kuna suhe on kreenis, oleks väga irratsionaalne sellist käiku praegu teha. Aga samas teeb see teadmine mulle haiget, sest n ü ü d ma olen valmis ("näed, kallis, ma olen valmis, nagu sa kogu aeg tahtnud oled. nüüd oled sa minuga rahul, eks?"). Ja üllatus - tema mitte. Tunnen end seetõttu reedetuna ja üksi.
See on me suhte ülimalt üldine kirjeldus. Lisanduvad sekka muud tegurid nagu see, et hetkel olen mina pere ainus elataja, kuna mees tuli töölt ära ega näita erilist soovi midagi asemele otsida (see mõjutab ka nõustamisse minekut - netist leitud nõustamisvõimalused on kõik tasulised); see, et kaotasin kaks aastat tagasi jubedal moel isa, millest tekkis mul traumajärgne stressisündroom (millega ma abi ei otsinud) ja millega siiani võitlen; me kõrvalmajas elab mu haige ema, kellega mul suhted terve elu kohutavad on olnud ning hiljuti teatas ta mulle, et kandis mu emotsionaalses mõttes juba lapsena maha kui igati läbikukkunu (mis sellest, et olin koolis priimus, mul on kõrgharidus ja isiklik ettevõte), ja see mõjus mulle väga tugeva hingelise šokina.
Arvestades maailma mõistmise vahendeid, mille suhtes sageli tunnen, et neid mulle piiratud koguses jagatud on, teeb see kokku tõsiselt raske koorma kanda. Ma tunnen, et ei suuda enam funktsioneerida. Tööstress kasvab üle pea, ebakindlus suhetes on viimase vindi peale keeratud, peas keerlevad pidevalt väga halvad mõtted, eriti õhtuti enne uinumist, ja öösiti ärkan higisena õudusunenägude peale.
Väga kurb on seda kirja lugeda. Ei teagi kohe, kust alustada. Usun, et Teile oli oma praeguste raskuste kirjeldamine suur pingutus, seda enam on see tunnusustvääriv, et seda tegite ja püüdlete muutuste tegemisele oma elus.
Nii mõnedki asjad, millest kirjas juttu, on pärit kaugemast ajast ja neid muuta ei saa, kuid mõjutatud olete praeguseni. Küllap olete haavatav näiteks ema ütlemiste tulemusena ja nüüd siis on lisandunud ka veel stressirohke periood. Seega on äärmiselt oluline, et Teil oleks lähedane, kes Teid mõistab ja toetab ja on olemas ka tulevikus.
Kõige positiivsem on see, et usute, et hoolite mehega teineteisest, vajaksite ilmselt mõlemad kindlustunnet suhte jätkamiseks. Ega lahkuminekuga kiiret polegi ja tasub igal juhul proovida oma suhet hoida. Samuti pole ju vaja teha ka teisi olulisi otsuseid, milleks Te valmis pole (nt lapsesaamine). Teil on mõlemal õigus võtta endale aega nii palju, kui vajate, et mõista, mis on parim.
Algatuseks on hea, kui selle teineteisele selgelt välja ütlete, et tahate oma suhet tugevdada ja mõista, mis praegu raskusi valmistab. Vastastikune teadmine, et teete oma parima ja usk sellesse, et teine ka püüdleb vastastikuse rahulolu poole, on ju paljude teiste asjade laabumise eeldus.
Edasi võib ju valida, kuidas oma suhtega tegelete ja kas pöördute nõustaja poole või üritate ise teineteist mõista ja toetada. Selleks on väga tähtis julgeda end väljendada, olla avatud ja aktsepteerida seda, mida teine mõtleb ja tunneb. See tähendab, et tuleb loobuda näiteks süüdlase otsimisest ja kriitikast üksteise kohta (mida sageli kahjuks ette tuleb, kui suhe halveneb). Me saame olla erinevad inimesed, erinevate arusaamadega ja väärtustega ja sel moel täiendada teineteist. Kui kokku saaksid kaks introverti või kaks ekstraverti, et pruugi neil koos hea olla. Probleemid algavad sageli sellest, et soovime teist muuta. Muuta saab aga igaüks ise ja ka siis peamiselt oma käitumist, seda enamasti siis, kui ollakse piisavalt motiveeritud. Seda, millist käitumist me partnerilt ootame, kuidas me aru saame, et hoolime ja armastame, sellest saab omavahel rääkida. Võimalik, et teistmoodi rääkimiseks on vajalik teha kokkuleppeid, näit., teineteise haavamisest hoidumine (nagu kirjeldasite), vältida halvustamist, etteheiteid ja annate kohe tagasisidet, kui siiski haiget saite.
Meenutada tasub neid olukordi ja aegu, kui oli koos hea olla, mis tegi teid õnnelikuks. Jagades seda võib koos tekkida mõtteid, mis nüüd teisiti on ja mida saab muuta, et koosolemisest jälle rõõmu tunda. Tunnustage teineteist kõiges, mida toredat märkate, seeläbi annate võimaluse suhte paranemisele.
Kui vastus jäi siiski liiga üldiseks ja ei vii Teid edasi oma suhteprobleemidega tegelemisel, siis ikkagi jääb võimalus nõustaja juurde minna ning seejuures jääb Teile alles võimalus teha oma valikuid ja otsuseid.
Häid mõtteid ja rahulolu suhetes.
[/b]
