Olen väga keerulises olukorras.
Olen mehega 10 aastat koos elanud. Meil on kaks last .
Enen laste sündi saime mehega väga hästi läbi ja meil oli hea koos olla. Peale esimese lapse sündi hakkas olukord muutuma.. Mõne aja pärast tekkisid minul paanikahood, ärevushäire. Õnneks sain asjale jälile ja psühhiaatri juures käies sain asja kontrolli alla. Mehe toetust eriti küll ei olnud, aga võtsin asja ise ette ja olin edukas. Suhted mehega aga jahenesid iga päevaga. Mingisugust mehe naise vahelist suhet meil polnud. Kusagil me koos ei käinud.
Mingi hetk jäin aga uuesti rasedaks ja sündis teine laps. Olime mõlemad väga õnnelikud ning mõtlesin, et nüüd on kõik korras. Oligi nagi kõik paremini, aga ikka olid meievahelised suhted jahedad. Ei olnud kallistamisi ja hellust.... oli lihtsalt igapäevane lastega toimetamine ja kõik.
Mees käis väga tihti ka Eestist väljas tööl. Mina olin aga kodus tõeline närvipundar ja kuna eriti välja ei saanud, siis elasin mehe peal kõik välja kui ta kodus oli. Ütlesin väga halvasti, nietasin teda värdjaks, soovisin, et ta üldse ära kaoks. Ma ei mõelnud mitte ühtegi sõna mis ma talle viha hoos ütlesin. Ega me midagi koos ka ei teinud ja ilma lasteta aega meil praktiliselt ei olnudki. Tänu sellele kaugenesime mehega teineteisest ja mingi hetk soovisin ka et ta leiaks endale kedagi uut... arvasin, et see päästab olukorra. Kuid ei.... Vaatamata kõigele elasime rõõmsalt koos ja ma olen endiselt täiesti kindel, et mehel sellel ajal ei olnud ka kedagi teist.
Mingi hetk läksin mina ka tööle ja see aitas mind väga palju. Sain kodust välja ja muutusin rahulikumaks inimeseks.
Suhted mehega aga ei paranenud, sest ikka ei olnud meil oma aega ja olime juba teineteisest nii kaugel, et kuidagi imelik oli nagu ise midagi ette võtta. Mehega rääkida ka ei olnud võimalik.. tegelikult ta kogu aeg selline kinnine inimene olnud ja loodab, et küll ma ridade vahelt loen ja käitumisest aru saan mis ta mõtleb ja tahab. Kahjuks ma ei oska seda.
Selle aasta suvel otsustasin aga mehele pika kirja kirjutada. Kuna minus olid väga suured tunded uuesti oma mehe vastu ärganud. Ootain iga öö, et ta mind kaissu võtab (ta ei teinud seda), käitusin ise väga normaalselt, arvestasin temaga jne. Kirjas kirjutasin kõike mida tunnen ja arva ja et tahan meie suhet igal juhul päästa, et olen uuesti armunud jne.
Mingit vastust ma sellele ei saanud, kuigi mehe käitumine natukene muutus. Sügisel läksid aga asjad uuesti vana moodi edasi. Mees oli palju ära ja mina muutusin aina närvilisemaks. Siis aga tuligi välja, et mehel on keegi kusagil mujal ja neil juba kaks kuud suhe olnud. Oi kus ma läksin endast välja ja palusin tal kohe välja kolida. Kui maha rahunesin, siis ütles tema, et tema jaoks on meie suhe juba ammu läbi ja et ta kolibki ära mõne aja pärast. Ja et tõesti on tal silmarõõm ja uus suhe.
Olin sõna otses mõttes murtud ja omadega täiesti läbi. Sellest päevast magame eraldi tubades, suhtleme siis kui vaja (enamasti laste teemadel) ja mees on ka enamus aega ära. Kuigi välja ta ei ole kolinud. Mina aga ei tea mida teha. Hing on niiii haige, igfa õhtu nutan ja kogu aeg on raske tunne rinnus. Ei saa midagi korralikult teha.
Tegelikult ma ei tahtnud ju seda. Armastan oma meest siiani ja olen valmis suhte päästmise nimel kõike tegema. Samas kas siin üldse annab midagi päästa.
Mure on ka laste pärast, et kuidas neile asi selgeks teha. Isa jääb neil alles, aga mina ei usu ja ei taha, et lapsed peaksid kasvama ühe vanemaga koos elades. Tahan oma lastele ka pakkuda tervet perekonda ja tänu selele olen valmis tegema suhte nimel nii mõndagi.
Olen valmis ka mehele andestama tema kõrvalehüpped ja endaga kõvasti tööd tegema, aga kas sellel on mõtet.
Kuidas ma edasi peaks käituma? Kas peaksime olema mõnda aega eraldi, et ka mees saaks oma tunnetes selgusele?
Tean, et olen ise teinud väga palju halba selles suhtes ja ei ole käitunud hästi, aga tõenäoliselt on selle taga ka hirm ja muud põhjused.
Tegelikult päris raske siin kõike kirja panna. Kindalsti jäävad mõned olulised asjad kirjutamata, sest sellest võiks raamatu kirjutada.
Oluline on mul aga teada, kuidas edasi ja kuidas peaksin käituma, et mees võibolla ikka otsustaks ka meie perekonda päästa ja koos hoida?
Lugedes Sinu muret jääb tunne, et oled segaduses ja õhus on palju küsimärke. Kirjeldatud probleemi võib kokkuvõtta ühe sõnaga lahkuminek.
Kirjast tuleb välja, et Sinu ja mehe eraldi kasvamine on toimunud juba pikka aega. Nüüd äkitselt on see leidnud selge lahenduse, tuleb eraldi kolida.
Kirjeldatud emotsioonid, mis Sind valdavad on täiesti normaalne reaktsioon antud olukorrale. Põhjus on siin lihtne, lahkuminnes saab üks osapooltest ikka haiget.
Nüüd siis Sinu põhiküsimuse juurde, kuidas edasi?
Oma kirjas tõid Sa ise välja mõtte, tuleb võtta aega mõtlemiseks. Sellises olukorras on kõige mõistlikum võtta aeg maha, et saada taas selgust enda tunnetes ja mõtetes. Iseendale saab mõelda siis, kui elate eraldi ja eemal.
Mida teha siis mehega, kes on läinud oma teed? Aus vastus on see, et tema on hetkel teinud oma valikud ja läinud oma teed. Jõuga ja veenmisega ei hoia sellises olukorras kedagi kinni. Temal on samuti vaja aega, et arusaada ka ta on läinud õiget teed. Ütleb ju vanasõna: „Aeg annab arutlust.”
Põhiline küsimus on Sinu jaoks nüüd see, et mida selle ajaga teha. Üks võimalus on taga nutta oma varasemat elu, see ei vii kahjuks edasi. Teine võimalus on leppida antud olukorraga ja tegeleda oma elu ümberkorraldamisega. Kui on vajadust võib külastada ka psühholoogi, et saaks oma emotsioonid välja elada. Välja rääkimine on nagu suurpuhastus ise enda sees. Kui vanad asjad on välja elatud saab minna uute mõtetega edasi. Sinu kirjast saan aru, et Sul on lapsed kes vajavad Sind praegusel hetkel väga palju. Nende jaoks on toimunud elumuutus, millega tuleb Teil koos toime tulla. Lapsed on Sulle headeks sõpradeks, kellega koos saate oma elu ümberkorraldada. Midagi pole parata, nüüd tuleb Sinul hoida koos seda peret kes Sul on. Sinu pereks on nüüd lapsed ja Sina ise. Väga tähtis on hoolitseda ka iseenda eest, leida kas või kord nädalas või päevas aega oma lemmik tegevuse jaoks. Laste jaoks on vaja ema, kes hoolitseb nii enda, kui nende vajaduste eest.
Sinu kirjast kostus veel üks küsimus, kuidas lastega käituda lahutuse korral? Vastus on lühike, lapsed peavad teadma mis toimub ja nad peavad olema kaasatud. Mida see tähendab? Lastele peab vastama ausalt, mis on toimunud ja kindlasti vajavad nad selgitust selle kohta, kuidas nende igapäeva elu edasi läheb. Kui lastel on olemas piisavalt infot olukorra kohta saavad nad ka ise mõelda toimunu üle. Neil on vaja samuti läbielada elumuutus. Kindlasti ei tohiks lapsi segada omavahelistesse suhetesse. Vanemad peavad omavahelised asjad ise selgeks rääkima, lapsed ei ole siin infovahendajad. Samuti ei tohiks lapsi koormata teise vanema maha tegemisega, see tekitab lastele lisa pingeid. Lahus tuleb hoida kaks asja lapsevanemaks olemine ja paarisuhe. Sellest tuleb ka lastele arusaadavas keeles rääkida, et otsa on saanud paarisuhe, mitte lapsevanemaks olemine. Lühidalt tähendab see seda, et ema ja isa on ikka olemas ainult elavad eraldi. Vahel on vaja lastele seletada ka seda, et nemad ei ole juhtunus süüdi vaid armastus sai ühel hetkel otsa. Lapsevanemana on Sul oluline väljendada lastele oma tundeid antud olukorra suhtes. Oma tunnete väljendamine annab lastele õiguse väljendada ka oma tundeid.
Kokkuvõttes on põhilised märksõnad Sinu murega seoses, aeg maha mehe ja enda suhtes, lastega suhtlemine ja tegelemine, iseenda eest hoolitsemine.
Kirjutan siia lõppu ka paari raamatu nimed, mille lugemine võib anda juurde kasulikke mõtteid. Esimene raamat on „Naised, kes armastavad liiga palju” (autor Robin Norwood) ja teine „Loobumise tarkus” (autor Guy Finley). Viimast on võimalik saada raamatupoest, esimest peaks küsima raamatukogust.
