Oleme kooselus olnud 15 aastat. Meil on kaks väikest last, viimane alles
beebieas. Mees hoiab lapsi väga ja suurem on lausa issikas- käiakse koos
meeste asju tegemas, isa viib ja toob lasteaeda,isegi magavad koos.
Beebi sündimisest saati magamegi mehega eraldi tubades, esialgu oli nagu
põhjuseks, et nad meid hommikuti ei ärataks, kui tööle- lasteaeda
lähevad, kui minul pisikesega äkki magamata öö on olnud. Meie suhted
mehega on viimasel 3 aastal olnud üsna pingelised- põhjuseks see, et
mehele tekkis silmarõõm. Väidetavalt said nad lihtsalt hästi läbi, kuid
mu süda ütles kogu aeg midagi muud. Minust sai kahtlustav, nuhkiv ja
armukade naine. Leidsin ka muidugi asju, mis andsid põhjust- sõnumeid
mehe telefonist, võõraid juuksekarvu autost, veidraid kodust ära
käimisi, juhuslikult pealtkuuldud telefonivestluse katked. Rääkisin
sellel teemal palju mehega, kõik lükati tagasi- neil polevat midagi,
kõigele leidus seletus tema poolt. Mehe telefon, mis varem oli laua
peal, oli nüüd kindlalt tal kogu aeg endaga kaasas ja kodus olles ka
hääletu peal. Minust sai lausa maniakk, kes igal võimalusel üritas mehe
telefoni sisu uurida. Kui see õnnestus, siis iga kord leidsin ka midagi.
Rääkisin mehega ilusti, tegin skandaali, kui ei aidanud rääkimine,
palusin lõpetada, keelasin tal isegi teisega rääkimise, kui ta tahab
pere säilitada. Lubati seda teha. Kõik see on kestnud 3 viimast aastat.
Küsite kindlasti, et miks meil siis beebi, kui meil sellised probleemid?
Kui esimene laps oli üle aasta, siis mees tuli välja sooviga teine laps
saada. See oli ka minu salajane soov, kõik oli sellel hetkel korras, me
olime õnnelikud ja armastasime teineteist. Jätsime ära kõik
kaitsevahendid- mida ei tulnud, oli aga soovitud beebi. Lõpuks olin
kindel, et ju ma siis enam ei rasestugi, sest on olnud ka meditsiinilisi
probleeme, mis rasestumist võisid segada. Nii me siis elasime- minu
jaoks oli pinge kogu aeg õhus, mees oli minuga selline irisev, leidis
kogu aeg vigu minu isiksuses, ei pööranud ta mulle tähelepanu, ei öeldud
häid sõnu, ei võetud kaissu...Lisaks veel need pidevad
kahtlustused...Korra pakkisin isegi oma asjad kokku, siis ta ei lasknud
mind lihtsalt uksest välja, palus, lubas teisega mitte suhelda. Ega mul
tegelikult polnud kuskile minna ka muidugi sellel momendil. Eks meil oli
harva ka mõni helgem moment ja siis...tuli üllatusena rasedus. Terve
raseduse aeg olin depressioonis, pidevad kahtlused, et ma ei tee
õigesti, et selle lapse sünnitan, aga polnud südant ka aborti teha (mees ei tahtnud ka seda). Mees
ei toetanud mind raseduse aeg, ei pööranud mulle tähelepanu, ei
silitanud kõhtu, ei võtnud mind ise kaissu öösiti voodis. Olin väga-väga
õnnetu. Laps sündis ja ega meievahelistes suhetes midagi paremuse poole
ei muutunud. Kui varem sain natukegi lähedust ühes voodis magades, siis
nüüd ei olnud enam midagi. Mees mu vastu huvi ei näidanud ka.
Nüüd siis mõned nädalad tagasi leidsin täiesti kogemata arvutist msni-logifailid ja mu mehe ja ta armukese eelmise suve vestlused. Üks suur armastus, õhkamine, igatsemine, meelitused, kaunid sõnad, õrritamine, seksijutud, kahetsused minu ja uue lapse teemal... Olin siis raseduse teise trimestri alguses, iiveldavana tööl ja mees kodus puhkusel. Vestlusest tuli välja, et armuke oli isegi meie kodus käinud ja meie voodis oli siis tegeletud...teadagi millega...Juba mõned päevad varem enne seda leidu olin hakanud endale üürikorterit otsima, sest sain teada, et mees kinkis armukesele sünnipäevaks ehteid, kuigi neil väidetavasti ei pidanud enam midagi olema. Remargi korras mainin, et minu sünnipäevast ei tehtud nagu suurt välja.
Kohe, kui need vestlused avastasin, näitasin neid ka mehele mälu värskendamiseks. Kui senimaani oli kõik nagu tagasi aetud enam-vähem, siis nüüd ei olnud tal enam midagi öelda. Midagi muud, kui ainult, et miks sa loed selliseid asju, mida sa tuhnid, kahju, et sa neid varem ei näinud siis... Jah, kahju jah, et mehel polnud julgust mulle öelda, mis toimub. Ma küsisin palju kordi- mis toimub? Armastad sa teda, tahad sa temaga oma elu jätkata? Vastus oli eitav alati. Kevadel tunnistas ta üles, et on KORRA selle teisega seksinud, kogemata (naerukoht) juhtus. Ammu juba. Oleksin pidanud tookord juba minema, rääkisime, rääkisime, rääkisime- ja ma andsin andeks. Loomulikult ei suutnud ma seda unustada.
Nüüd siis kõige tähtsam, miks ma ei ole veel kuskile suutnud minna, kuigi üürikorteri võtmed on mul juba taskus. Mees ütleb, et suuremat poega ma endaga kaasa ei võta, ta tahab teda ise kasvatada. Nagu juba jutu alguses mainitud, ongi laps väga issi küljes kinni. Kui ma läheks temaga, siis ma kuuleks päevast päeva ainult nuttu ja igatsemist issi järgi. Mina olen tema jaoks absoluutselt kogu aeg olemas olnud, ma ei tea, kas ta minu järgi üldse igatsema hakkakski....Süda ei luba last maha jätta, süda ei luba ka vennakesi lahutada- nii kahju, kui nad peaksid eraldi kasvama. Mina ei ole ju petnud, mina ei ole midagi valesti teinud- miks mina peaksin veel rohkem haiget saama, kui ma seni saanud olen ja oma lapsest ka loobuma? Seda enam, et ega tegelikult mees ei teagi, mis on päevast-päeva lapse kasvatamine. Ta ei pane teda õigel ajal magama, ta ei ole tema riiete eest hoolitsenud kunagi (ta ei oska pesumasinatki käima panna), ta ei oska süüa teha peale makaronide keetmise ja kalapulkade, keedukartulite praadimise....Samas tahab ta käia ülepäeva trennis mitmeid tunde järjest (sinna ei saa kuidagi last kaasa võtta) Tahab pidutsemas käia- praegu on ta peaaegu keset ööd lihtsalt uksest välja marssinud, saates mulle sõnumi, et ma lähen peole. (laps jääb siis üksi magama ja satub hüsteeriasse, kui issit öösel tema kõrval pole, kui ta juhtub ärkama)
Hing on väga-väga haige. miks mina pean sellise valiku ees nüüd olema? Tegelikult ma armastan ikka oma meest ja see teeb nii kohutavalt haiget, mis ta teinud on. Ilmselge on, et ega tema ju tegelikult mind ei armasta, ta ütleb, et ta ei tea, mida ta tunneb. Tegelikult ei austa ta ka mind ivakestki- ma ei jõua siia kõike kirjutada. Fakt on see, et seda ma unustada ei suuda mitte kunagi. Ma ei usalda teda mitte grammikestki enam. Ta töötab selle naisega koos, nad näevad iga päev, samuti ei ole ta mulle rääkinud, kus kohas nad ometi neid asju igapäevaselt toimetasid ja millisest ajast. Mees tuli ikka igal õhtul koju, sest pidi poega lasteaiast tooma, aeg- ajalt muidugi need veidrate ettekäänetega ärakäimised..
Muideks, mees süüdistab nüüd mind, et mina olen perelõhkuja- mina ju tahan ära minna. Tema ju ei läinud kuhugi, tema säilitas pere. Nüüd ta rõhubki mu südametunnistusele, et kuidas ma lahutan lapsed? Mis mul siin viga on? Kuidas ma edaspidi hakkama saan (jah, olen väikesepalgaline). See viimane teeb loomulikult endalegi hirmu- pooleteistaastane lasteaeda panna on ikka väga-väga vara minu jaoks. Lisaks veel see, et kahju on oma kodu maha jätta- minu loodud aed, aiamaa, minu valitud ja osaliselt minu ostetud tapeedid- põrandad. Edaspidi ei saa mul olema enam midagi, mille kohta ma võiks" minu" öelda...
Esitasin mehele tingimused, millal ma olen nõus jääma- et ta telefon on laual nähtaval kohal ja hääl on sisse lülitatud, et ta ei käi enam töökaaslastega pidutsemas, ei suhtle absoluutselt selle teisega. Väidetavalt on neil juba tükk aega tagasi kõik läbi saanud, kuid ikka nad räägivad, helistavad...Samuti soovisin, et me läheksime kuskile paarinõustamisele- selle peale tuli naeruturtsatus. Kuidas leida endas jõudu, et lõpetada see suhe? (kuigi sisimas tahaksin, et kõik oleks hästi) Kas pean suurema poja pärast kohtusse minema, et tema hooldusõigust endale saada? Olgu mainitud, et ma ei teeks mingeid takistusi isa ja lapse suhtlemisel...
Ma olen nii katki- kuidas edasi?
|
