ei oskagi teisiti seda nimetada kui ahistatud tundeks. seda tekitab minu mees. oleme nüüd õnnelikus abielus, meil on imearmas poeg. kõik on suurepärane kuid...
algas see kõik mõni nädal tagasi. ma ei salli kui ta mu seljataga seisab, sest siis valdab mind paanika(mul on väiksena sedasi seljatagant kinni võetud perverse inimese poolt ja sealt see foobia). kardan ma ei tea mida. ja paaniliselt. poes näiteks ei tohi keegi mu seljataga seista-enne võis mees seal seista nüüd ei sedagi. tänaval kardan ka mehi miskipärast. igas näen potensiaalset ahistajat. korteris peab uks alati lukus olema, sest kardan naabreid. järsku on imelikud ja tulevad teevad liiga mulle ja lapsele.
täna öösel oli siis viimane piisk. mees oli kaisus ja sosistas kõrva õrnusi(armastab mind, olen kallis-nagu alati meil on). käskisin tal ära minna, sest hakkasin kartma. ma ei tea miks ja mida otseselt aga tundsin jälle seda ahistatud tunnet. raske on sedasi. ma tean, et mu mees ei tee mulle iial liiga. ta on alati olnud mu soovidega nõus ja kui õhtul ei ole seda nö õiget tunnet me ka ei seksi.(viimasel ajal tekitab see mõte veel hullemat paanikat) ma ei kujuta ette miks see sedasi tekkis ja kuidas kuid tean, et see on häiriv.
kodus me teeme musi, kallistame, ütleme kordi päevas et armastame teineteist. kõik nagu oleks korras kuid no ei ole minu kiiksu pärast.
mis asi see on ja miks see sedasi tekkis. see paanika. kuidas sellest lahti saada? ma kardan oma meest kuigi ei peaks seda tegema. ta ei ole tõesti kunagi liiga mulle teisnud
Sinu poolt kirjeldatud tunne ja olukord on seotud varasema elukogemusega, mida ka ise välja tõid. Tegemist on trauma kogemusega, mida Sinu keha on kogenud. Üks asi on see, mida meie pea ütleb ja teine asi see mida keha. Inimese kehamälu on väga võimas ja mõjutab meie hilisemat elu tugevalt. Sageli esineb olukordi, kus mõistusega saame aru aga keha ütleb midagi muud. Keha ei tunne enam hiljem ära, kas tegemist on hea või halva inimesega ja seega käitub kõigiga sarnaselt. Sinu olukorras ei tee Sinu keha enam vahet sellel, kas tegemist on heade kavatsustega mehega või ei.
Mida siis sellises olukorras teha? Selleks, et endal oleks kergem tuleks kogu lugu ära rääkida ka oma abikaasale. Nii on alustuseks endal lihtsam ja samas tekib ka mehel selgus, et temal ei ole selles olukorras süüdlane. Sinu mees on ainult vanade hirmude käivitaja ja selleks võibolla kes iganes.
Kui mehega on räägitud tuleb otsida kindlasti abi. Selliste juhtumite puhul on abi erinevatest teraapiatest, mida pakuvad psühholoogid. Seega alustama peaks psühholoogi külastamisest, kes oskab Sind kas ise aidata või edasisuunata mõne spetsiaalse väljaõppega inimese juurde. Spetsialist peaks oskama traumatööd või kognitiiv-käitumuslikku teraapiat.
Ravimitega ei ole seda võimalik ravida. Ravimid võtavad maha ärevuse aga mälestus kehast ei kao.
Sinu kirja lugedes jääb tunne, et Sul on väga mõistev ja tore mees, kes saab Sind kindlasti aidata.
