Tere. Olen mitmeid kordi oma muresid foorumites kurtnud, igakord olen saanud nö tavainimestelt vastuseks, et miks ma veel sellist elu talun ... Alustan algusest. Oleme tuttavad u 5 aastat, peres on 2,5aastane laps, sama kaua oleme ka abielus olnud. Lapse pärast ei abiellunud, laps tuli mõni aeg hiljem. Alustan veel rohkem algusest. Ise olen pärit perest, kus osal olid pidevalt probleemid alkohiliga ja vanematel omavahel riiud niikaua kui seda mäletan. Seetõttu on mul endal trots oma vanemate vastu, eriti ema vastu, kes ei tahtnud sellist suhet lõpetada. Olen palju psühholoogiliselt kannatanud ja palju üle elanud, kõike olen pidanud ise tegema. Alustades sellest, et 9klassist pidin hoolitsema kodu, aia, teiste liikmete eest kui ema kodus polnud, muidu ähvardati välja visata. Lisaks pidin hästi õppima, olema korralik, taluma kõike jms. See selleks ...
Oma praeguse mehega kohtudes sain aru kui hea on kodust eemal olla, kui hea on kui keegi arvestab ja suhtleb sinuga kui täiskavanuga. See oli tõeline vabanemine, esimesel võimalusel kolisime kokku elama. Isa on siiamaani minu elu suhtes ükskõikne, ema üritab lammutada minu suhte alustalasid minu mehega - st et minul ei tohi olla paremat elu kui oli temal.
Niisiis suhe mehega (vähemalt minu poolt) on tagantjärele mõeldes olnud rohkem sõprus-seks. Põgenemine, uue elu alustamine. Ma ei ole tundnud seda südant värisema panevat armastust ega meeletut õnne (lapsena keelati mul emotsioonid, sain karistada kui olin kurb või rõõmus mingi erilise põhjuseta). Võin öelda, et olin õnnelik kui otsustasime abielluda. Sellega kaasnesid aga probleemid, sain varsti aru mees on ülinärviline, saab minu peale tigedaks nt kui ma ei oska öelda kuhu ta ise oma mobiili või sokid pani jne. Kui midagi üles ei leidnud, hakkas närvitsema. Mehe juurde kolides, jäid maha kõik mu sõbrannad ja tuttavad. Lapse saades kaugenesin neist veelgi, kuna nad pole pereinimesed. Mehe sõbrad aga elavad meiekandis, võik öelda, et alkohoolikud. Pole ma neist kedagi kunagi kainena näinud. See on ka meie suhte üks suuri probleeme, kui mees nendega välja läheb ja unustab mulle antud lubadused (nt läks välja jooma ja unustas et pidi mind eksamile viima, eksam jäi sooritamata). Mees joob siis kui jaanipäev või enda ja sõprade sünnipäevad, muidu nagu probleemi pole. Mina aga VIHKAN alkoholi ja joodikuid. Kõik mu närvid ja võimalused on sinna kadunud (ei tohtinud nt kaugemale ülikooli minna vaid kodulähedale, et ma vaataks, et isa meie elamist maha ei põlete jne, lisaks kannan ma veel 10 aastat vanemate võlakoormat - õppelaen ja tarbimislaenud, mida mind manipuleeriti võtma vanemate võlgade katteks. Jah, olin loll, saan sellest aru). Aga kui mees joomas käib, unustab ta minu ja mulle antud lubadused. Hiljem ta on tunnistanud seda ja pisarsilmil vabandust palunud.
Nüüd on meil laps. Algusest peale on lapsega palju probleeme olnud - väga pikale veninud gaasivalud, meeletud jonnihood. Kõik oli ilus kui ma veel rase olin. Beebi majja tulekuga muutus kõik. Mees käib tööl, peale tööd on ta väsinud ja öösiti peab ka tema magada saama. Kui ma röökivat last kiiresti maha ei rahusta, algab meil reeglina alati kodutüli. Ja laps jonnib ju igapäev. Mina olen siis üksi see 2,5 aastat olnud lapsega öösiti üleval, päeval olen üksi, kuna pole sõbrannasid. Mees väidab, et see on mu enda süü. Pesen, koristan, teen süüa, aitan mehel ehitada, hoolitsen lapse eest, olen jälle öösel üleval. Mees oma koosviibimisi sõpradega ei ole piiranud. Sõpradega peab suhtlema aga mulle ta ju seda võimalust ei anne. Kui üksord sõrpradega välja läks, palusin autovõtmed koju jätta, et sõidan sõbranna juurde. Selle peale võideti, etlähen l**** lööma ja pärast lähme lahku. Lisaks ei tulnud ta ükskord koju kui laps haige oli, vaid saatis mu viisakalt pikalt ja sain sõimata veel kui ta koju jõudis a la et mida ma segan teda kui sõpradega jutustab. Mina ja laps ei tähenda talle enam nagu midagi. Olen teinud enaast kaltsuks, kes on kõigege nõus, hoolitseb kodu eest, istub neljaseina vahel... Veedan oma päevi analüüsides, mis on juhtunud. Ma ei tea enam mida teha. Olen üritanud võtta ennast kokku ja hakata asju pakkima, aga mul pole kusagile minna. Meie kodu mehe oma, mul pole siit midagi saada vaatamata sellele et oleme abielus. Kunagi lapseeas olen üritanud endale viga teha, et sellisest elust välja saada. Olen avastanud end paar korda samadelt mõtetelt. Kui mul poleks kohustust hoolitseda lapse eest, ma ei tea kas oleksin ... Kõige rohkem paneb mind muretsema see, et laps tajub meie pingelist pereelu ja see mõjutab teda. Ka tema kannatab. Ma ei tea mida teha. Mehega annab rääkida ja hästi annab rääkida. Aga räägid nagu seinale - vestluse ajal leiame probleemidele lahenduse, aga hetk hiljem saadab mees mu jälle pikalt. Olen nõiaringis, kust ei näe väljapääsu.
olete oma lapsepõlves läbinud raske teekonna ning kogete keerulisi suhteid ja teid mitterahuldavat suhet ka praegu, kui olete täiskasvanu ning tunnete ennast ilmselt ummikseisus olevat. Postitusest saan aru, et kuigi te ei ole otseselt midagi olukorra muutmiseks teinud, olete te mõelnud selle üle, kuidas praegune olukord kujunes ning millised võiksid olla lapsepõlve mõjud. See ja probleemide tunnistamine on olulised esimesed sammud selleks, et asjad hakkaksid muutuma.
On tõesti nii, et lapsepõlves kogetud probleemid, see kuidas meid vanemad ja teised olulised inimesed kohtlevad, mõjutab meid (uskumusi, käitumisi, seda mida kardame jmt.) meie hilisemas elus. Alkoholi probleemiga vanemate puhul on lisaks kõigele muule ka see, et lapsed ei koge piisavalt lähedust ja turvatunnet ning peavad kiiresti täiskasvanuks saama. Lisaks on sageli neil lastel kehvad suhtlemis- ja probleemilahendusoskused, sest nad ei ole seda omal ajal kodus õppinud. See kõik jätab oma jälje, mis mõjutab lapse enda lähisuhteid täiskasvanueas. Seega, paljud teie praeguses paarisuhtes ilmnevad probleemid on oma juurtega seal, mida olete kogenud enda lapsepõlves.
Kuidas siis võiks minna edasi? Ühelt poolt tuleks tegeleda praeguse suhte probleemidega. Näiteks saada elukorraldus paika nii, et kodused tööd oleksid jaotunud nii, et ka teile jääb aega ja saaksite hakata looma suhteid ning leidma tegevusi väljaspool kodukeskkonda. Kuid tõsi ta siiski on, et mehega rääkimata selliseid muudatusi ei tule. On oluline ka mõista, et muudatuste juurdumine võtab aega ning on vaja, et paar mõistaks teineteist. Kui probleemid on kestnud kaua ja/või ühe osapoole jaoks äärmiselt valusad, siis võib olla ka keeruline asju arutada ja toimivaid kokkuleppeid saavutada. Seega soovitan teil ühelt poolt lugeda eneseabi kirjanudst (suhtlemise, suhete ja meeste-naiste erinevuste kohta), kuid teiselt poolt tasuks teil kindlasti sellise pikaajalise ja keeruka loo puhul kaaluda psühhoteraapiasse või nõustamisele pöördumist. On väga hea, kui saaksite seda teha koos mehega, kuid ka üksinda alustamine oleks suur samm edasi. Vajadusele kindlasti kellegi kolmanda poole pöörduda ja pikemalt vestelda viitab ka see, et teil on taasilmnenud mõtted enda vigastamisest ja saan aru, et vist ka enesetapust.
Raamatuid:
R.Bolton "Igapäevaoskused"
J.Gray "Mehed on Marsilt, naised Veenuselt"
N.Jaanus "Leivad ühes kapis"
Teiselt poolt oleks teil vaja ka tegeleda kõige sellega, mis on teiega lapsepõlvest kaasa tulnud. Ka siin oleks abi sellest kui loete kirjandust ning räägiksite ka psühholoogiga. Nt. T.Hellsteni "Jõehobu elutoas" või teised tema poolt kirjutatud raamatud.
Seda kõike võib tunduda liiga palju ning tahaksite ilmselt ka kiiremaid lahendusi, kuid kahjuks neid ei ole. See, kui koliksite lapsega mehe juurest minema, on üks võimalus, mis lahendaks ilmset probleemid, mis teil on praeguses suhtes. Kuid ilmselt kaasneksid uued ja on ka suur tõenäosus, et kui ei tegele raske koormaga, mida kaasas ei kanna, siis tekivad sarnased probleemid kunagi tulevikus uues lähisuhtes. Ehk siis, kui kunagi asi jõuabki sinnamaani, et lähete mehega lahku, olete teinud midagi, mis annab teile suurema võimaluse rahuldust pakkuvaks eluks.
