Oleme naisega koos olnud 6 aastat, nendest 2 abielus. Meil on 11-kuune tütar. Vähemalt viimased 6 kuud on suted meie vahel päris pingelised kuid vaikselt hakkas "langus" pihta juba enne lapse sündi.
Praegu on seis selline, et naine ei soovi ei seksi ega lähedust üldse. Ütleb, et see kõik tekitab temas kehva enesetunde (psüühiliselt). Isegi hiljuti tehtud pakkumine võtta aeg maha ja võtta üks romantiline pakett hotellis ja tutvuda Lõuna-Eesti vaatamisväärsustega lükati tagasi põhjendusega "Vale tunne on.".
Asjadest püüan rääkida mina, mitte naine nagu arvata võiks. Naine püüab hoopis teemasid vältida ning küsimustele mitte vastata. Lahendust ning välist abi ta otsida ei soovi, ütleb, et ju läheb see "faas" ise üle.
Lihtsamaks ei tee asja see, et naisel on üks endine meessoost töökaaslane kellega ta igapäevaselt suhtleb. Nii netis kui telefoni teel. Loomulikult tekitab see minus armukadedust. Töölt tulles muudkui kiideti kui tore see mees on. Peale tööd suheldi ka netis edasi, saadeti sõnumeid, helistati. Muidugi kinnitab naine, et nad on vaid sõbrad ning too mees lihtsalt ongi nii suur suhtleja.
Töö tõttu olen ma iga 2 nädala tagant 2 nädalat kodust ära. Selle aja jooksul saavad nad muidugi kokku ka mis armukadedust vaid suurendab. Ka sel teemal rääkimine ning oma vaadete esitamine mingit tulemust pole andnud.
Siit koorub välja ka järgmine probleem - naise arvutisõltuvus. Päevad läbi istub ta arvuti süles, suhtleb ja mängib netis mänge. Kui olen püüdnud tema kõrvale end poetada siis minnakse lihtsalt toolile istuma kuna minu lähenemist võetakse nuhkimiskatsega.
Mis veel häirib - seoses arvutisõltuvusega on minu kodust äraoleku ajal ka kodutööd seisakul. Tulen koju ning hakkan koristama. Ei mingit tolmupühkimist, põrandate puhastamist ega isegi prügi välja viimist.
Laps on küll söödetud ja armastatud kuid aeg-ajalt peab ta siiski arvuti järel ootama kuni tähtsad suhtlemised või mänguetapid läbitud. Ja mingist mängimisest või õpetamisest suurt rääkida ei saa.
Kogu see asi lõhub nii mind kui meie suhet. Kord mõtlen, et püüan teha kõik, et asja päästa, siis tekib käega löömise tunne, et miks mina üksi pingutama peaks jne. Olen mõelnud ka lahutusele, isegi avaldus sai korra välja prinditud ja täidetud kuid siis ära visatud.
Teie postitusest jääb mulle mulje, et tunnete ennast paarisuhtes üksinda ning et kõik ülesanded perekonnas on teie täita ning teie usaldus naise vastu on kahanenud peaaegu olematuks. Kumbki meist ei oska öelda, miks teie naine käitub nii nagu ta on käitunud rohkem kui viimased kuus kuud. Kuid mul on teiega jagada mõned võimalikud põhjused, mida olen kohanud enda kui terapeudi töös paaridega. Minu poolt pakutavad põhjused on suure tõenäosusega läbipõimunud.
Esiteks saan aru, et teie naise käitumine hakkas muutuma viimase raseduse ajal. Osaliselt võivad põhjused peitudagi selles, et teie pereelu on muutunud. Olite teie-naine, kuid nüüd on laps-teie-naine. Seksuaalelu ja mehega füüsilise läheduse vältimine võib seostuda raseduse ajal kehas toimuvate muudatustega. Enamasti naise seksuaalsus taastub mingi aja jooksul, kuid see aeg on väga erinev ning on mõjutatud erinevatest teguritest. Näiteks kuidas taastub naise keha, milline on tema füüsiline ja psüühiline koormus imikuga kodus olles, milline on mehepoolne mõistmine ja tugi. On naisi, kelle suhtumine enda kehasse võib muutuda senisest negatiivsemaks, ennast häbenetakse ning nii hakatakse ühe enam vältima igasugust füüsilist lähedust. Mitmed esimese lapse saanud naised tunnevad ühel hetkel, et nad on jäänud koju lõksu või et maailm tormab nendest mööda ning siis püüavad leida viise, kuidas n.ö ajaga kaasas käia ja lõksust välja murda.
Teiseks võib taolise käitumise põhjus peituda selles, et mingid naise vajadused ei saa teie ühises suhtes rahuldatud ja nii on ta leidnud teised moodused saamaks seda, mida soovib. Mulle kumab teie postitusest mõte, et „mu naine ei taha enam minuga olla“. Siinkohal oleks asjakohane endalt küsida, et miks peaks minu naine tahtma minuga olla. Ehk siis, mis on see, mida sellist mina talle pakun, mida tema vajab ja muudab minuga koos elamise-olemise väärtuslikuks? Inimestel on küll paarisuhetest ja armastusest väga romantilised ettekujutused, kuid reaalsus on, et me oleme suhetes ja naudime selliseid suhteid, mis meile midagi pakuvad, mis rahuldavad meie vajadusi. Lähisuhetes tahetakse rahuldada paljusid erinevaid vajadusi: nt emotsionaalsed, läheduse ja turvalisuse vajadused. Teie postitusest jääb mulle praegu arusaam, et teie naine vajab (vähemalt praegu) suhtlemist teiste inimestega ja sellist suhtlust, kus ta saab rääkida tühjast-tähjast, nagu teie seda väljendate. Intensiivne suhtlemine teiste meestega ja sage arvuti kasutamine võivad olla üheks viisiks sellise suhtlemisvajaduse rahuldamiseks. Kuid ilmselt on midagi veel, mida naine teie paarisuhtest ei saa. Vastuse leidmisel võib aidata see kui küsite endalt, et mis on/ on olnud see, mis teeb mu naise tõeliselt õnnelikuks/rõõmsaks? Ja kas ma pakun talle seda? On oluline meeles pidada, et meeste ja naiste vajadused on sageli väga erinevad ning me ei tule sageli selle pealegi, et abikaasa vajab hoopis midagi muud kui meie ise.
Kõige parem viis küsimustele vastuse ja ka lahenduste leidmiseks on see kui saaksite nendel teemadel omavahel rahulikult rääkida. Selleks on parem valida aeg, kus kumbki teist ei ole pahane, ärritunud. Ütlete, et teie naine ei soovi rääkida ja on praegu suhtumisega, et „faas“ läheb ise üle. Arvan, et võiks olla otstarbekas naisele ennetava teate andmine: olukorras, kus ta ei ole hõivatud öelda, et soovite korraks midagi rääkida. Ja siis kasutades mina-keelt naisele öelda, kuidas teie ennast praeguses olukorras tunnete ning et soovite leida lahendust, sest teile tundub, et asjad niisama iseenesest ei muutu. Ja et soovite probleemidest pikemalt rääkida mingil ajal, mis sobib teile mõlemale – ja siis tuleks see aeg kokku leppida. Vahepeal saaks naine ka ise mõelda, mida tema soovib ja teie saate mõelda, mida teie oma suhtelt edaspidi ootate. Kui naine peaks keelduma, siis tasub talle rahulikult selgitada, mida teie jaoks tähendab see kui te ei saa rääkida ning lahendusi leida.
Soovitan teil (ka naisel) lugeda suhetealaseid raamatuid. Võimalik, et naine lükkab ettepaneku tagasi, kuid kui need on kodus laua peal, siis on suur tõenäosus, et ta sirvib neid. Igal juhul saate ise uut mõtteainet ja ka ideid sellest, mida ette võtta.
J. Gray „Mehed on Marsilt, naised Veenuselt“ : käsitleb meeste ja naiste erinevusi
G.Chapman, „Armastuse viis keelt“: autor käsitleb viit peamist viisi, mis väljendavad inimestele armastust (Need on tunnustussõnad • kvaliteetaeg • kingituste saamine • teenimiskunst • füüsiline puudutus)
Kaija Maria ja Lari Junkkari „Sinuga siin ja praegu – seksuaalne tarkus paarisuhtes“
Saara Kinnunen „Leivad ühes kapis – püsivat paarisuhet ehitamas“
Kui probleemid püsivad, siis tasub igal juhul pöörduda ka nõustamisele ning seda esialgu ka juhul kui naine kaasa ei tule.
