Raske on üheselt sõnastada, mis on meie suhte probleem. Oleme koos olnud 6 aastat, meil on 2aastane tore tütar.
Mehe suurim probleem on see, et me seksime heal juhul kord kuus. Minu põhiline probleem on see, et ma ei tunne mehe toetust ja heakskiitu. Saan aru, et need probleemid on läbipõimunud. Me oleme mõlemad väga edukad oma töös ja julgen öelda, et toredad-intelligentsed inimesed, aga paarielu on küll vildakas.
Mehe roll peres on vaid tööl käimine ja kõik muu on minu kanda. Käin poes, teen süüa, koristan, tegelen lapsega, ja ka mina teen poole kohaga tööd. Aga mees ei lase mind õhtul isegi dušši alla ilma lapseta, ütleb, et nüüd on tal vaba aeg ja ta ei tee midagi. Minu osa ja pingutust ta ei märkagi. See, et mul oleks vaba aega elementaarseteks tegevusteks, jääb tal tagaplaanile, kuigi ma väga selgelt seda väljendan.
Mind solvab see, et tema arvates on kõik minu mured minu probleem ja ka kõik tema probleemid meie suhtes minust alguse saanud. Ta väidab, et minuga ei saa juttu rääkida, ma ei ole talle naise eest. Olen vaid korterikaaslane, et ma ei pööra talle tähelepanu. Samas on tema see, kes istub õhtuti vaid arvuti taga või toksib telefonis midagi teha, või parimal juhul istub teleka ees.
Ja tema madala enesehinnangu olevat ka mina põhjustanud.
Seks on hääbunud, kuna ta ei arvesta minu keha vajadusi, ta ei pane tähele, mida ma tahan, isegi kui ma seda sõnadega väljendan. Ma ei ole ise ammu teda seksima ahvatlenud, sest mul jääb pea alati kibe maik sellest. Ma lihtsalt ei taha olla selle tundega, lihtsam on olla seksita.
Me räägime kõigest väga avameelselt, aga see ei lahenda midagi. Rääkides-vaieldes leiab ta minus rida vigu ja lammutab suhte vundamendini laiali ja süüdistab kõiges mind. Ma olen olnud väga kannatlik ja vastutulelik, et ta saaks pühenduda tööle. Ma tunnen, et ma ei vääri sellist käitumist, aga seksida ma temaga ei suuda. Me hoolime teineteisest, aga armastus ma pole enam nii kindel. Kuidas seda pundart harutama peaks hakkama?
Kõik suhted läbivad teatud loomulikke arenguetappe. Ja viis, kuidas paarid ühest etapist teise üle lähevad on erinev. Üleminekud võivad olla vahel sujuvamad ja teine kord võib uute rollidega kohanemine osutuda valulikuks. Suhe algab kahe eraldi isiksuse kohtumisest. Ollakse armunud ja teineteise jaoks. Lapse sünd toob perre uued rollid. Teineteist armastavatest partneritest saavad ka lapsevanemad lapsele. Lapsevanema roll haarab tihti enamuse partnerite (või ühe partneri) ajast. Sellel perioodil ei peeta tihti oluliseks otsida kõrvalist abi lapsehoidmisele, et võtta aega partneriga lihtsalt koosolemiseks ja oma paarisuhte eest hoolitsemiseks. Samuti unustatakse isiklikult tähtsad asjad, laps tundubki kõige tähtsam. Paarisuhe vajab toitu ja hoolt, muidu on see lihtsalt närbunud selleks ajaks, kui lastest jälle aega üle jääb.
Kirja lugedes jääb mulje, et teil on peamiselt lapsevanema roll ja mehel natuke vanema rolli ja suures osas isiklikku (töö) aega. Tundub, et te mõlemad tunnete puudust paarisuhetest – olla teineteise jaoks olemas, näha teise pingutusi ja saada tunnustust, tunnetada seotust ja toetust. Seega soovitan otsida hoidjaid, kelle hoolde laps jätta, et võtta aega enda jaoks nii koos kui ka eraldi. Võibolla tuleb võtta aega, et probleemidest ka rääkida, kuid kindlasti on vaja luua nö probleemivaba koosolemist. Probleemidest rääkides märgake, kas te teavitate teist oma vajadustest või süüdistate ja õigustate. Esimene viis tekitab lähedust ja loob usaldust ning teine lõhub suhet ja suurendab rahulolematust ning valu.
Tundub, et te mõlemad pingutate, et perel oleks hea – mees teenib raha ja teie hoiate kodused asjad korras. Te väärite mõlemad tunnustust. Lapse sünd on toonud mõlemale suure hulga vastutuset juurde ja see võib mõlemat vanemat rusuda ja hirmutada. Ootate tunnustust teiselt, sest raske on olla oma abituse ja ebapiisavuse tundega. Iga lapsevanem tunneb end vahel abitu ja ebapiisavana. Väljendamata hirm blokeerib loovuse ja muudab ebakindlaks, põhjustab eraldatust ja toidab ohvri hoiakut mõtlemise tasandil.
Rahulolematus seksiga on üldjuhul seotud rahulolematusega suhtega ja lähedusega. Iseenda seksuaalsuse ja paarisuhte paremaks mõistmiseks võib uurida ka järgnevaid raamatuid:
Kaija Maria ja Lari Junkkari „Sinuga siin ja praegu – seksuaalne tarkus paarisuhtes“
Johan Ekenberg „Seks – kiirtee jumala juurde“
Viktoria Saat „Suhte alkeemia“
Saara Kinnunen „Leivad ühes kapis – püsivat paarisuhet ehitamas“
Ja alati võib pöörduda ka paari- või perenõustaja poole. Ei ole vaja oodata, et asjad päris halvaks lähevad. Nõu võib küsida ka, et ennetada suuremaid kriise.
Küsisite, et kuidas seda pundart harutama peaks hakkama. Kokkuvõtteks ütlen, et looge aega iseendale ja oma paarisuhtele. Looge tingumusi, milles teie ja teie paarisuhe saaks jälle jõudu ja värve juurde. Kui paarisuhe saab taas tugevamaks, siis hakkab see ka teid mõlemaid jälle toitma. See kõik on paras kunst, kuid soovin teile edu selle loomises!
Oluline on meeles hoida, et paarisuhe on teie kahe asi, kuid lapse eest saavad hoolitseda vahel ka sõbrad ja sugulased. Laps vajab ülekõige rahulolevaid vanemaid.
