Probleem lühidalt järgmine. Olen koos elanud oma elukaaslasega ligi poolteist aastat. Teadsime juba suhte alguses, et oleme erinevad inimesed, tema selline vaiksem ja rahulikum, mina selline, kes on n.n. tulest, veest ja vasktorudest läbi käinud.Ehk siis tema on pigem introvert väheste sõpradega, mina olen ekstrovert paljude tuttavatega.
Oleme üritanud suhet toimima saada, aga tahes-tahtmata tundub, et ei tule midagi välja.
Algus oli praktiliselt ideaalne, olime mõlemad täiesti uudse inimesega suhtes, aga siis tekkisid tänu sellele probleemid. Tülid olid alguses kergemad, aga on muutunud aina tõsisemateks, on muutunud tavaliseks, et ta ütleb, et ei taha mind kodus näha.
Alguses oli pigem nii, et tema loogika töötas nii, et kui ta mind sõimab ja ütleb, et ärgu ma koju tulgu, siis ma tulen ruttu koju ja palun temalt vabandust, aga minu loogika töötas risti vastupidi.Kui ta mind näha ei taha, siis ma teen niimoodi nagu ta soovib ja ei tee asju enam hullemaks.
Põhiline probleem on muidugi selles, et ma tarbin alkoholi ja juhul kui ise suitsu ei tee vindise peaga, siis viibin vähemalt suitsetajate seltskonnas. Sealt jääb mulle külge lõhn ja see on tema jaoks muutunud väljakannatamatuks. Isegi kui ma panen riided kotti ja kappi ja käin pesemas ja pesen hambaid, siis on tüliks juba põhjust.
Tülide tegelik põhjus on selles, et ta ei suuda mind enam usaldada. Usalduse kaotas ta puhtalt minu süü tõttu, mingil perioodil olid mul rahalised- ja õppeprobleemid ja siis maandasin ma stressi sõprade seltskonnas õlut juues, mitte kodus oma kallimaga oma probleeme arutades. Ehk siis põgenesin oma murede eest ja tekitasin seeläbi neid meile juurde.
Kusjuures kui eelnevast jutust jääb mulje, et ma käin peaaegu kogu aeg väljas, siis võin kinnitada, et see pole nii.Kui enne meie suhet oli nii, et ma suhtlesin väga tihti oma sõpradega, siis nüüd parimal juhul paari sõbraga kolm-neli korda kuus.Ja siis ka oma elukaaslase juresolekul kuna vastupidisel juhul tekiks tüli.Mul pole midagi selle vastu, et ta minu sõpradega suhtleb, eriti veel seetõttu, et tema enda sõprade ring on nii väike ja ta ei taha pahatihti nendega läbi käia.
Lihtsalt kahju on sellest, et pean kogu aeg oma elukaaslasega koos olema selle pärast, et vastupidisel juhul on tülitsemine.Käisin eile ühe sõbra juures, et tema juurest ära tuua üks asi ja et temaga natukene aega veeta. Arvasin, et olen parimal juhul paar tundi, ütlesin seda ka oma elukaaslasele.Tema pidi kodus eksamiks õppima.
Seltskonda tuli ka kolmas sõber, kes hakkas esimese sõbraga viina jooma.Kuna teadsin, et mu elukaaslane selle peale pahandaks, siis ei andnud sellest talle teada. Ise olin õlle peal muidu.Olin seal olnud kaks ja pool tundi kui ta juba uuris kaua mul veel läheb. Ta tegi õunakooki ja hoidis seda minu jaoks soojana.Ütlesin, et mul on tore, et ma ei joo ennast täis (meil oli kahe peale 4 õlut) ja et me räägime juttu. Tema vastus oli "Miks sa üldse lubasid siis jälle...." Lõppes kõik sellega, et 20 minutise telefonikõne käigus suutsime tülli minna, kuna ta ei suutnud uskuda, et ma ei joo end seal sigalakku täis, mind tembaldati valetajaks, reeturiks, seaks ja kelleks iganes veel ja öö veetsin sõbra pool.
Sellised juhtumid on üpriski tavalised kui ma viibin kelelgi seltskonnas ilma tema juuresolekuta.Kui tema on ise juures, siis on kõik korras, siis ei ole isegi proleemiks kui me joome temaga nt. kahe peale pudeli veini ära.
Ma olen meie suhte jooksul oma kombeid muutnud, ei käi enam tihti sõpradega väljas, tarbin alkoholi kultuursemalt kui varem ja proovin talle meelepärane olla.
Aeg-ajalt tekib tunne, et mida pikema aeg möödub, seda enam ma muutun temasatrnaseks samas kui tema paneb mulle aina rangemaid ja rangemaid piiranguid peale.Mulle ei ole kunagi meeldinud see, et ma teen midagi seetõttu, et mind sunnitakse, mulle meeldib mõelda, et ma teen asju seetõttu, et ma ise tahan neid teha.
Üha rohkem olen hakanud oma suhet oma tuttavate omadega võrdlema ja inimestel, kelle kohta võiks öelda, et nende eluviis on 5 korda hullem kui minul, on toimivad suhted ja nende elukaaslastel ei teki probleeme kui mees on omapead või käitub nii, et naisele ei meeldi. Sellistest asjadest ollakse üle ja neist ei lasta end häirida.
Ma ei tea, kas mina olen liiga põikpäine või on minu elukaaslane liialt kategooriline, aga meie oma suhet niimoodi toimima ei saa, et ta vaataks mu vigadest aeg-ajalt mööda.
Olen kaalunud ka suhtenõustaja juurde minekut, selle idee käis välja mu elukaaslane, kes sai selle ühelt oma healt sõbralt, aga kahjuks pean üksi minema kuna hiljem on ta mulle öelnud, et temale ei meeldiks oma eraelu detaile avalikult arutada.
Sellega seoses on veel üks asi. Ma varjan tema eest asju, mis võiksid temas pahameelt tekitada (nagu näiteks see postitus siin) ja see tekitab minus eneses jällegi süümepiinu.
Küsimusi on mul selle pika jutu peale ainult üks.-mis oleks meie suhtele parim lahendus hetkel, nõustamine, lahkuminek või siiski proovimine samamoodi jätkata, lootes, et asjad lähevad paremaks ja me suudame üksteisega koos elada sellistena nagu me oleme.
Ususn, et see pikk kiri aitas teil endal ka olukorda selgemaks saada, ja kirjelduse järgi on seis tõesti selline, et midagi tuleks ette võtta. Teie kirja lõpust alates - arvan. et proovida samamoodi jätkata ei ole mõtet - nagu te isegi värvikalt kirjeldate - see lihtsalt ei tööta, aina on tülid ja vääritimõistmised.
Koos elada võib väga erineval viisil, see on iga paari vaba valik. Tõsisasi on see, et inimesed ongi väga erinevad, ainult armumisajal tundub, et me oleme nii ühel meelel, et kõik on ideaalne: partner, suhe, tulevik... Aja möödudes muutub suhe realistlikumaks, ilmneb, kes on kes, siis alles selgub, kas see suhe jääb alles, kas ollakse valmis selle nimel tööd tegema või mitte. Kui ollakse kokku leppinud selles, et "me oleme erinevad ja valmis teineteist sellisena ka respekteerima", siis on vaja hakata tegema kokkuleppeid, seda peaaegu kõiges kooselu valdkondades: näiteks, kes maksab üüri, kes peseb põranda, kui tihti ja kuidas seksitakse, kuidas suheldakse ühiste sõpradega, kas kummalgi on õigus eraelule ja üksiolekule, mida üldse otsustatakse koos ja mida üksi jne, jne. Mida rohkem on paaril toimivaid kokkuleppeid, seda parem - selgem - suhe.
Kõik need kokkulepped, mida ma nimetasin, saavad sündida nii, et asjadest räägitakse avameelselt, teineteist kuulates, teineteisele ruumi andes, teineteist mõista püüdes. Vaidlemine ei vii kuhugi - iseasi, kui kumbki oma seisukohta on nõus ammendavalt põhjendama ja teine neid põhjendusi respekteerima. Konfliktid ja tülid kuuluvad mõistagi iga suhte juurde. Püsima (mõtlen sisulist koospüsimist) jäävadki need suhted, kus osatakse n-ö konstruktiivselt tülitseda. Lahendamata tülid on nagu tuli tuha all - ikka oodates momenti üles lahvatada.
Nagute kirjaski ütlete - tahate loota, et suudate koos elada sellistena, nagu te olete. Tõepoolest, see on väga tähtis, see ongi respekt partneri isiksuse vastu, milleta hea kooselu minu arvates pole võimalik. Kuid mõistagi võite rääkida sellest, mida kumbki oleks nõus enda juures muutma, et suhe parem oleks. Vastutulelikkus teisele, tundlikkus teise vajaduse vastu on suhtes samuti väga olulised. Kui kumbki on valmis suhte muutmisse panustama, võib tulemus olla mõlemat poolt rahuldav. KUid ainult ühe pingutustest suhte heaks reeglina ei piisa.
Kui omavahel on kõiki neid asju keerukas arutada ja kokkuleppele saada, kuid mõte suhet päästma asuda on mõlemal poolel, soovin pöörduda paarinõustamisse.
