Tere!
Olen abielus olnud juba üle 15 aasta . Ei saa öelda, et see oleks õnnetu abielu. Probleem minu jaoks on see, et abikaasaga tekivad tülid nn. mitte millestki. Oleme sõbralikult koos mingi aja ( kuu, kaks ) ja siis tekib tüli näiteks valesti öeldud sõnast või siis jälle millelegi vastamata jätmisest. Tülide mudel on alati ühesugune - ütlen või reageerin oma mehe meelest valesti, tekib sõnavahetus ja pärast seda ca 2 nädalat täielikku vaikust. Algul üritasin ikka kasvõi vaidlusega probleeme lahendada ( olen siiani arvamusel, et probleeme saab lahendada ainult rääkides), aga nüüdseks olen käega löönud - pole mõtet peaga vastu seina joosta. Ma lihtsalt ei suuda seda mõista - ei ole võimalik, et ühest lausest tuleb selline tüli. Tunnen , et need pidevad riiud on minu tundeid väga palju jahendanud ja mul ongi juba suht ükskõik, kas räägime või ei. Alati kui tüli lõpuks möödub, räägib mees kui pahasti ta ennast sel ajal tundis ja kui tore on hästi läbi saada....kuni järgmise korrani.
Minu suureks probleemiks on veel ka mehe suhted oma emaga. Ämm on üksik inimene, väga keerulise iseloomuga ja suhtumisega, et tema ümber keerleb maailm. Ta on oma lapsi kasvatanud üksi ja stiilis - mina keelan, poon ja lasen. Mees ongi siiani selles mõttes iseseisvusetu, et ei suuda otsuseid vastu võtta ja igas asjas on alati emal õigus. Mina ei tohi tema ema kohta iial midagi öelda ja kui oleme järjekordses tülis, helistab ta pidevalt emale ja käib tema juures. Mõlemad on veel ka sellise suhtumisega , et alati on kõiges süüdi teised ja neid nii öelda lihtsalt ei mõisteta. Tahtsingi lihtsalt nõu küsida, et mida peaksin tegema. Meil on teismelised lapsed, kes õnneks juba saavad aru, et meie tülid ei ole maailma lõpp ( samas on nad reeglina samal arvamusel kui mina). Lihtsalt tunnen ennast ahistatuna ja kuna ma mehele näiteks sellest rääkida ei saa, et minu meelest tema sõltuvus oma emast ja ka ema sõltuvus temast ei ole päris õiged, siis kirjutasingi siia.
Suhte sees üksinda olla on rängem kui ollagi üksi ja nii tundub see teiega olevat. Olete oma olukorrale palju mõelnud, kuid suures piires siiski juba käega löönud. Mida olukorralt ja suhtelt (elult üldse) ootate? Kas selle korda peaks tegema, kui kummalgi tundub tahtmine otsas olevat? Ühest sõnast võib tüli tulla küll – aga enamasti sel juhul, kui selle sõna all on peidus veel palju teisi sõnu, kui ühe tüli all on peidus palju teisi lahendamata tülisid.
Vahel on hea mängida oleks-küsimustega. Millist teie vajadust katab teie praegune elu, praegune lähisuhe (olete ju nõus olnud nii elama)? Mis juhtuks, kui sellest loobuksite? Mis juhtuks, kui otsustaksite siiski teha mehele ettepaneku kõigest ausalt rääkida – teist osapoolt riivamata ja mõista püüdes?
Ainult ühe partneri pingutustest suhte päästmiseks kahjuks tõesti ei piisa, et suhet toimimas hoida – seda on elu teilegi õpetanud. Samas ei tohiks suhtest rääkides kunagi unustada tõsiasja, et iga suhe on katkematus vastasmõjus (tõsi – kui suhe on sisuliselt lõppenud, ei mõjuta seda enam miski). Vastasmõju seisukohalt on ilmne, et kõiges selles, mis on juhtunud teie suhtega, on kummagi osa 50%. Milline on teie osa selles, et suhe on arenenud kirjeldatud seisu? Kujutlege, et kirja foorumisse oleks saatnud hoopis teie mees. Milline see kiri oleks olnud?
Suhtekriisi puhul on alati küsimus selles, kui palju ollakse nõus panustama, et lähedus taastada. Kui palju on teil selleks jaksu? Abikaasal? Kas teil on veel lootust? Kirja põhjal tundub asi olevat nii ja naa. On selge, et kui domineerib suhtumine: saaks ainult partnerist lahti, saaks ainult vabaks, kui see jama vaid lõpeks, siis pole kuigi palju variante koos edasiminekuks. Kui üks end teisest meelega eraldab, on keerukas leida võimalusi leppimiseks, samuti siis, kui üks pool enda pingutusi suhte heaks ülehindab, teise oma aga pigem märgata ei taha.
Pikaealisi suhteid iseloomustavad aastate jooksul väljakujunenud käitumismustrid, mis ajapikku jäigaks muutuvad, ja see teeb võimatuks suhte edasise arengu. Nii et kui otsustate mehega veel ikkagi asja arutada, ja arutelu tulemusel ka koos jätkata, peaks kindlasti mõtlema ka muutustele nii hoiakutes kui ka käitumises.
Peate rääkimist suhtes väga oluliseks. Kuigi kardate, et nüüd see enam ei toimi, sest olete nõnda palju proovinud, on ehk mõtet püüda veelgi rääkida, kuid teha seda teisel moel kui seni. Vaidlemisel pole mõtet, see on võitluse olukord, mis ei anna tulemust. Mõtet on püüul teise tundeid, vajadusi ja mõttekäike mõista – ainult see viib edasi. Vastastikkune süüdistamine seevastu tekitab vaid kõrgemaid seinu teie vahele. Otstarbekam on siiralt rääkida sellest, mida te kumbki olete valmis senisest teisti tegema, et asjad muutuksid, ja mitte ainult rääkida, vaid ka teha.
Probleem ämmaga tundub kirjas justkui eraldi olevat, kuid usun, et see on kindlasti üks osa probleemist. Seni kuni nn noorpere on päritolupere mõjuväljas, ei saa ta eraldi toimivaks üksuseks kujuneda, ja see olukord tekitab pingeid kummalgi pool. Teie kirja järgi võin arvata, et teil on seesugune pinge üleval juba 15 aastat! Mis takistab mehel eraldumast ja n-ö teie poole üle tulemast? Milline osa võib siin olla teie käitumisel-suhtumisel? Ütlete, et ei saa sellest probleemist mehega rääkida. Kuidas nii? Kirjutate, et peate rääkimist väga oluliseks – ja nii see tõesti suhtes on. Tundub siiski, et osa tähtsaid asju on jäänud läbi rääkimata. Ka nood rääkimata, peidetud teemad võivad tekitada olukordi, kus ühest sõnast suur tüli tõuseb.
Lootust lisab, et kirjutate: nii teie kui ka abikaasa olete n-ö rääkimise usku. See võib saada teie paarisuhte päästjaks, kui kasutate seda usku (ja oskust) - rääkida! Ja mitte lihtsat rääkida, vaid rääkida kõige haigettegevamast, kõige hirmutavamast, kõige peidetumast... See on üks võimalus tuua suhtesse suuremat selgust ja (taas)luua lähedust. Kui see kõik liialt keeruline tundub, kaaluge pöördumist paarinõustamisse.
