tere ,minu mure on selline,et hetkel pole mul pikemat aega tööd...nii mina kui mees oleme sellest stressis...ja mees on hakkanud sellepärast jooma ja on vägivaldne nii füüsiliselt kui ka vaimselt....ja meil on ka laps 5a...ähvardab,et võtab mult lapse ära ja viskab mind kodust välja (korter tema nimel) et mul pole midagi,et mina last nagunii ei saa.temal on tutvused, töö, jne aga see ,et ta joob ja on vägivaldne isegi lapsega.....aga mul pole tõesti hetkel kuhugi minna....vanemate ja enda tuttavatele on nii häbi seda rääkida, et nii on...ei tea mida teha...kardan nii väga et jään lapsest ilma
Teie kirjast saan aru, et teie mees õigustab oma alkoholi tarbimist ja vägivaldsust sellega, et teil sissetulekut ei ole. Ja kuna ta teab, et te ei julge oma probleemist minna rääkima ning abi otsima, siis ta ähvardab ja terroriseerib.
Sellises situatsioonis ei taha ma hakata andma suhtlemisalast nõu. Ilmselt ei saa anda nõuandeid kuidas suhelda nii, et mees ei lööks või kuidas enda vajadusi väljendada, kui mees käitub vägivaldselt...
Ma tahan öelda, et turvalisus peab olema igas suhtes esikohal. Kui turvalisust ei ole, siis tuleb leida viis, kuidas suhe lõpetada. Mitte ükski asi ei õigusta vägivalla kasutamist teise inimese peal. Turvalisus peab olema suhte alus ja kui seda ei ole, siis ei ole mõtet rääkida paarisuhtest. Oluline on nii füüsiline kui ka emotsionaalne turvalisus.
Vägivalda kogenud inimesed tunnevad tihti häbi ja süüd, juskui oleksid nad ise selles süüdi. Tegelikult ei vääri ükski inimene sellist kohtlemist. Te väärite austavat käitumist ja siin ei mängi rolli teie majanduslik olukord ega miski muu. Isegi kui te kogete häbi, soovitan ma teil olla teadlik, et te väärite koos oma lapsega hoolivat ja toetavat käitumist. Kui teie mees ei oska seda pakkuda, siis peate leidma abi mujalt. Abi küsimine võib olla esialgu raske, kuid ainult nii saate enda ja oma last aidata. Te ei pea selles olukorras üksi hakkama saama.
Teie kirjast ei selgu, mida olete juba ette võtnud ja millised võimalused teil abisaamiseks on. Võite pöörduda näiteks tasuta psühholoogilise kriisinõustaja või perenõustaja poole Tallinnas, Pärnu mnt. 9a
(http://www.eluliin.ee/index.php?open=PERETERAAPIA&page=index).
Usun, et sealt saate vajadusel küsida ka infot naiste varjupaiga või muude abi saamise võimaluste kohta. Julgustan teid otsima ja vastuvõtma nii lähedaste kui ka professionaalide abi, et seejärel ise jalad alla saada ning leida viis, kuidas eluga edasi minna.
