Tere,
Sooviksin ekspertitelt nõu. Mul on varsti 3a saav tütar. Mõni aeg tagasi leidis mees, et nüüd on aeg lahku minna. Kuidas 3a lapsele seletada, et ema-isa enam koos ei ela ja isa enam koju ei tule. Kuna me kolisime ise ära ja isa jäi nö meie koju siis hakkab ta põhimõtteliselt külas käima. Kuidas võib see mõjutada lapse psüühikat ja kuidas oleks mul õigem käituda. Kas mõnda aega hoida last eemal tema endisest kodust on õige?Lahkuminekule ei ole eelnenud mingeid peretülisid ja isa on lapsega aktiivselt olnud koguaeg seotud.
Suur tänu juba ette abi eest.
tavaliselt on lahkuminek keeruline ja raske olukord kõigile osapooltele. Ja tõsi ta on, et mida väiksema lapsega on tegemist, seda keerulisem on talle olukorda selgitada.
Just ausalt olukorrast rääkimine on tähtis, sest siis laps teab, et asjad muutuvad. Oluline on, et seda tehtaks lapsele arusaadavas keeles. Mida väiksem laps on, seda vähem detailsed põhjendusi ja selgitusi ta vajab. Kui ta peaks midagi küsima/imestust avaldama/segaduses olema, siis on oluline lisainfot talle juurde anda. Väikelaste puhul on nt. selgitatud, et nüüd on tal kaks kodu - ühes elab koos isaga, teises koos emaga. Kui teil on sarnaseid tuttavaid perekondi, siis saab neid näiteks tuua - nii on lapsel asjast selgem ettekujutus. Selles vanuses lastele on omasem ka see, et ega nad ju ei kujuta seda olukorda ette ja reageerivad alles siis kui asjad juba ongi teisiti.
Arvestada tuleks sellega, et lapse jaoks on kaks muudatust, millega tal tuleb harjuda: ta elab osa ajast täiesti uues kohas ning on siis koos ainult kas ema või isaga. Sellega harjumine võtab aega (sarnaselt näiteks lasteaias käimise harjumisega) ja laps vajab sel ajal palju toetavat suhtumist, milleks kulub vanemal palju kannatlikku meelt. Väikelapsel aitab uute olukordadega paremini harjuda ka see kui igapäevaelu sisaldab kindlaid rutiine - ühelt poolt oleks väga hea kui tema igapäevane rutiin ei muutuks oluliselt (nt. mis kell magama, mida sööb-joob jmt.) ning teisalt, et oleks mingigi regulaarsus selles osas, millal ta on ühes ja millal teises kodus.
Olukorras, kus laps hakkab vanas kodus n.ö külas käima, võib olla ka võimalik, et teiega uues kodus olles hakkab ütlema (nt. just kui väsinud on), et tema tahab ikka koju minna jmt. rääkima, mis võib teile alguses emotsionaalselt raske olla. See võib olla keeruline, kuid tasub jääda rahulikuks ning mõistvaks ja lapse murele kaasa elada, et ta tunneks, et mõistate tema soove ja vajadusi. Sest nagu ütlesin, tema vajab uue elukorraldusega harjumiseks veelgi rohkem aega kui teie ise ning tema elu rutiin seostub ennekõike just selle eelmise koduga. Küsite, et kas siis eelmisest kodus eemale hoida? Siin soovitan vaadelda enda lapse reaktsioone - on jah neid, kellede jaoks on parem kui on mõnda aega (nt kuu) ainult uues kodus ja vanas ei käi (arvatakse, et nii tekib kiiremini seos uue koduga), kuid siis võib olla, et vanasse koju naastes laps arvab, et oli ära ja nüüd on päriseks tagasi. Ja siis on ka neid lapsi, kelle jaoks on parem kui uus elusüsteem rakendub koheselt. Tean, et mitmetel õpilasvahetuse organisatsioonides on reegel, et õpilane ei tohiks vahetusõpilase perioodi alguses oma kodumaalt pärit sugulaste-sõpradega kohtuda vähemalt kuu (osades kaks kuud), et kohanemine uue keskkonnaga oleks kiirem. Ehk siis - siinkohal tasub vaadata, millised on lapse reaktsioonid. Ja kui ta alguses vanas kodus ei käi, siis on oluline, et ta saaks ikka sel ajal oma isaga kokku. Lapse jaoks on väga oluline tunda, et mõlemad vanemad on alles ja armastavad teda endiselt.
Soovitan teil vaadata ringi ka meie foorumi varasemate postituste seas, sest samasisulisi postitusi on meil aegade jooksul tulnud mitmeid. Ja ka raamatupoodides on tänapäeval juba mitmeid raamatuid, mis jagavad nõu ja teadmisi, mille abil on võimalik leida parim tee lapsele ja lahutavatele vanematele.