Olen oma praeguse abikaasaga pea aasta abielus olnud.Enne seda me käisime peaaegu kolm aastat.Temal on kaks last,poiss kasvab meie juures ja tüdruk on ema juures.Ja minul on kaks tütart.Oli kõik korras ja lapsed suhtlesid omavahel hästi,seni kuni kokku elama kolisime.Uues kohas leidsid minu tüdrukud omale palju sõpru,kelledega siis suurema aja õues mängitakse.Mehe poeg on rohkem omaette ja ei suhtle teistega.Tänu sellele nüüd ka minu tüdrukud palju poisiga koos pole.Ja kui mehe tütar meil käib,siis tema on ka nagu kõrvale jäetud.Aga tänu sellele ,et meie lapsed palju oma vahel ei suhtle,on ka minu ja mehe vaheline suhe hoobi saanud.Ta väiidab,et tüdrukud on süüdi,et lapsed omavahel ei suhtle.Suvel käis ainult oma lastega kuskil väljas,meie olime kodus.Kui seda mainisin,siis ütles et kuna lapsed omavahel ei suhtle,siis mis mõttega ta tüdrukud peaks kaasa võtma.Kui olen hakkand rääkima ja paluma,et me võiks ikka oma suhet parandada ja üksteisele rohkem tähelepanu pöörata,siis ma jälle kuulen,et lapsed jne.
Ma arvan ise,et meie vaheline suhe on ju ainult meie oma,et selle vahele ei tohiks ju keegi tulla?Saan aru,et lapsed on tähtsad,aga siiski?
Sai keeruline kiri,aga ootan siiski vastust!
Sageli on nii, et kohanemine uue olukorraga, uue kodu ja pereliikmetega võtab aega ja ei kulge sugugi probleemivabalt. Palju muutub igapäevases elukorralduses ja kindlasti ka omavahelises suhtlemises. Kuigi olite varem mitu aastat tuttavad, on kooselu siiski hoopis teine olukord. Ka igatsus vana elukorra, eelmise pere liikmete järgi võib ilmneda hoopis hiljem.
Olete märganud mehe laste raskusi kohanemisel ja praegu olete rohkem mures oma suhete pärast mehega. Küllap see ongi määravam, sest laste heaolu ja ühte peresse sulandumine oleneb suuresti sellest, kuidas te omavahel läbi saate ja kokku hoiate.
Eelkirjutaja on juba mitmeid mõtted andnud, mida ja kuidas võiks ühiselt ette võtta. Ühised tegemised, kõigi kaasamine ja igaühe huvide arvestamine aitab luua ühise pere tunnet.
Kellegi süüdistamine (nt tüdrukutele vastutus jätta) suhete mittelaabumisel vaevavalt küll lapsi ühist keelt leidma paneb. Siinkohal sobiks teha kõigi osavõtul üks ideede genereerimine, mille tulemusena võiks sündida kokkuleppeid, mida koos teha. Küllap tulete ise headele mõtetele, kuid midagi regulaarset ja ühist võiks ka olla, nt õhtusöögid, mille juurde võiks kuuluda ka üksteise tegemistest huvi tundmine, rõõmude-kordaminekute ja murede jagamine.
Nüüd aga Teie ja mehe suhted. Küllap olete pettunud, kui mees vaid oma lastega koos midagi ette võtab, jättes Teie lapsed kaasa võtmata ja ka Teid ennast. Ühest küljest on loomulik, et mees soovib vahel vaid oma lastega koos olla, kuid siis tulebki see põhjenduseks tuua ja seda saab siis ka mõista (antud juhul mõjus see pigem etteheitena teistele ja suhteid õõnestavalt).
Kui ma õigesti aru saan, siis lisaks sellele riivab Teid vähene aeg kahekesi ja Teie ettepanekute tagasi lükkamine. Praegu oleks aga tõepoolest väga oluline, et teievaheline lähedussuhe ei kannataks ning selleks on vaja teineteisele pühendumist ja selleks aja võtmist. Eelkõige aga tahet ja usku, et ka teine teeb oma parima, et paarisuhe toimiks. Kui olete oma suhte pärast mures, siis tuleb sellest kindlasti mehega rääkida. Ikka nii,et ei kritiseeri ja ei süüdista, vaid väljendate oma muret, vajadusi ja tundeid. Suhted saavad toitu üksteise toetusest, tunnustusest ja usaldusest. Väljendage mehele kindlasti ka seda, mida tema juures hindate ja mida temaga koosolemine Teile tähendab ja mis rõõmu valmistab.
Seega kõige olulisem on hoida mehega kontakt emotsionaalsel tasandil ja see aitab lahendada ka teised ettetulevad probleemid.
