MIDA tõesti teha kui kogu see tunnetemaailm hakkab hääbuma ja kaduma?
Oleme koos elanud 11 aastat ja meil on 2 toredat last. Viimased aastad on olnud väga rasked, vaimselt. Lähedus meie vahelt on lihtsalt jalga lasknud!:S Ja tundub, et ei leia teed tagasi!Oleme rääkinud oma muredest, mis kummagile teise juures häirib. Seda juba 11 aastat, aga millegipärast mulle ikka ja jälle on mulje jäänud, et mina olen ainuke, kes pingutab ja püüab hoida kõike seda koos ja üleval. Ta teab, mis mulle meeldib ja seda veel oi kui hästi, sest iga kord saab ju ikka ilusti üle räägitud, aga siiani poe midagi juhtunud! st. ta ongi selline, kellele ei meeldi pakkuda naisele silitusi ja läöhedust. Aga mina olen teistsugune ja minu jaoks on kogu hea suhte alus kahe inimesevaheline lähedus. Meil aga puudub IGASUGUNE lähedus, ausalt! Oleme nagu kaks toakaaslast, kellel on lapsed! Ei mingit silitust, hellitusi mida iganes, mis võiks ja peaks olema! Me käime teineteisest mööda, nagu võõrad! Ja see mitme aastane äng mis mu sees on, ei lase mul normaalselt elada ja olla see hea ema oma lastele, kes ma tean, et ma oleksin. Ma tean, et ma olen hea ema lastele, aga ikka tekib hetki vahel , kus ärritud ja ma tean, et see pole nende pärast, vaid suhted mehega! Mingist seksist pole juttugi, sest ma lihtsalt ei taha. Me pole sellest rääkinud, et kes tahab ja kes ei taha, me lihtsalt ei tee seda juba AMMU! Ta ei ole minu jaoks enam atraktiivne. Mind on hakanud häirima see, kuidas ta sööb, kuidas ta käib, tema näoilmed, ühesõnaga asi on ikka väga halb! Samuti olen ma hakanud nautima neid hetki kui teda pole,tema töö pärast tuleb vahel selliseid hetki, kus teda pole 2-3 ööd ja ma saan olla lastega. Ma naudin seda! Kunagi ma ei tahtnud absoluutselt, et ta läheks. Samuti ka kui on kuskile külla või sünnipäevale minek, ma läheksin parema meelega üksi lastega kui koos temaga.Nii kummaline tunne on see, sest varem ma nii ei tundnud absoluutselt.
Mingi suur tähelepanu avaldaja pole ta kunagi olnud ja see on mind algusest peale häirinud tegelikult, aga ikka mõtled, et äkki...
Samuti ei ole ta mind aidanud lastega kui oli raske, suurema lapsega tegeleb väga ja ma hindan seda. Ka kodutööd on kõik minu peal. Kui ma just ei palu, et ´kas sa palun oleksid nii kena ja aitaksid mind ja teeksid...´ täpselt sellise lausega. Ta arvab, et mehed ei peagi kodutöid tegema, et see ongi naisterida! Aga natukene ju ikka võiks, ma ei palugi palju.
Oleme rääkinud ka lahkuminekust, et võibolla me olemegi nii erinevad ja me ei sobigi kokku. Hilja avastada, aga mis teha. Kas võib üldse võimalik olla, et me lihtsalt ei sobigi kokku?
Mina ei suuda oma tundeid tagasi hoida, mulle on vaja lähedust sama palju kui õhku! Aga nagu juba ütlesin, siis mitte midagi pole muutunud, kuigi oleme rääkinud ja me teame, mida kumbki vajab. Mina olen kõike nõus tegema, et tal hea oleks, aga kaua sa ikka üksi jõuad, ikka tahad ju tagasi saada, et jõuaks edasi teha. Ta nagu ei oska ja ei viitsi või ma ei tea???
Ma ei tea, kas meie lugu on lootusetu või annab midagi päästa?
Kirjutate, et olete praegu mõtlemas selle üle, kas ja kuidas suhet jätkata.. Olete teinud pingutusi ja Teile näib, et vaid ühepoolselt. Sageli kerkib paaridel üles küsimus, kuhu kaob kirg ja tunded, rõõm teinetesisega koosolemiset aastate möödudes. Ka Teie ütlete, et lähedus on jalga lasknud.Seega lähedus on olnud, kuid nüüd enam mitte. Praegu otsite lootusekiirt jätkamiseks.
Hea on see, et olete saanud omavahel rääkida, mida vajate, mis meeldib. Samas ütlete, et see on kasutu, miski ei muutu. Niisiis järgmine väga oluline teema arutluseks olekski see, kui kumbki teab teise vajadusi, mis teeb raskeks neid arvestada ja teisele heameelt pakkuda. Väga keeruline on oletada, on see arusaamatus, mida konkreetselt tegema peab, on see oskamatus-suutmatus-kogenematus, on see erinevad arusamad-väärtused (ei mõistata, kuidas teisele mõni asi nii tähtis on), või on probleemid sügavamal ja rääkida olete saanud nn pealiskihist ja vältinud olulisemaid asju? Kui suhted juba on keerulised ja näib, et teine ei hooli, siis omakorda tekib trots ka teise soove mitte arvestada, nt neid eirates, pisendades, naeruvääristades, vaidlustades jne.
Niisiis mõtlemisainet kindlasti oleks, miks on õigupoolest keeruline teise soove ja vajadusi arvestada ja talle rõõmu valmistada. Praegu tasuks Teil mõlemal ausalt rääkida kasvõi sellest, kas te oma südames tahate suhet teinetesisega ja olete valmis pühenduma keerulisest ajast üle saada. Vahel aitab mõelda ka nii mis on see hea, mis teid seob, ühendab, millest oleks kahju loobuda. Kui ikka midagi on, siis esialgu on samm edasi seegi, kui püüata seda head teadvustada, üksteisele öelda, seda hoida ja tasapisi suurendada, rohkem pakkuda ja leida. Mõelge ka sellele, millal oli hästi ja mis siis teisiti oli ja selle võimalikuks tegi võrreldes praegusega.
Olete juba palju suhte üle mõelnud ja nõustun minagi, et avatult ja siiralt olulistest asjadest rääkimine on läheduse eelduseks. Tõepoolest, vaid laste pärast koosolemine kujuneb ikka lõpuks kohustuseks ja valmistab pattumust ja kahetsust. Kirjeldate, et ootaksite väga füüsilist hellust, kuid ei taha üldse seksi. Nii võib ka mees seda tajuda ja eemalduda ning vastukaaluks mitte märgata, et olete enamus kohustusi enda peale võtnud ning ei proovigi enam hoolivust üles näidata, ega läheneda.
Mida siis muud ikka, kui proovida veel midagi teisiti teha. Näiteks vaatama sellele, et ootate mehelt, et ta märkaks Teie vajadusi, aidake tal selleni jõuda, et ta saaks seda Teile pakkuda mida vajate, üllatage omalt poolt millalgi, teise reageeringuga või käitumisega. Mõelge, mida ta selleks vajab, et ta saaks Teid naisena märgata. Kui Te seda ikka tahate?
Ja lõpuks, see kõik vaid mõtteergutuseks. Mis Teile konkreetselt sobib, seda teate ja tunnete ise ära. Kui aga soovite tõsiselt mõlemad suhet jätkata, kuid olete ummikus, siis paarinõustamine võib ka olla abiks.
Rõõmu suhetest ja uusi elamusi.
