Olen kahe imelise tütre ema. Kuna meespool suurema osa ajast kodunt eemal, on minu kanda kogu vastutus majapidamise toimimise ja laste eluolu eest. Reaalselt tähendab see, et olen üksikema, kelle elu kulgeb siiski mehe ootustele ja arusaamadele vastu tulla püüdes. Igasuguse abita. Tänaseks on meil kujunenud olukord, kus mees ei oska näha minu panust ja mina ei suuda leppida tema panusega meie ellu. Kõige ärritavam ongi ehk see, et meie pere argipäevast ja reaalsusest pole tal aimugi.Samas on tal väga selge ettekujutus, milline muinasjutt elu olema peaks.
Hämmastav, kuidas laste saamine inimesi muudab.Kuklas kummitav teadmine, et lastele hea kasvukeskonna loomine ongi vaeva ja pingutust nõudev, on kulutanud viimsegi jõuraasu.Ja tulemuseks vaid äratundmine, et teise poole tööd paraku ise ära teha ei saagi.
Räägiks mehega, aga ei tule välja. Tema jaoks on see nagu mingi võitlus - kilbiga või kilbil. Ma ei leia võimalust panna teda märkama, kuidas asjad reaalsuses on.Ega mõistma, et tõe välja ütlemine ei ole probleemi tekke põhjus vaid tagajärg. Kuidas tulla toime inimesega, kes lihtsalt loobib valimatult sõnu võidutunde saavutamiseks?
Meie viimane kohtumine läks viimase piirini inetuks.Sain kuulda, et kui mina oma eluga hakkama ei saa, on see minu probleem ja lisaks soovituse üldse ära minna. Muidugi ei mõlnud ta seda tõsiselt, aga lastele oli see liig... Minule ka.
Nüüd on ta jälle koju tulemas. Lapsed ootavad väga. Mina enam mitta. Mul ei ole jaksu ennast vaos hoida ja vaadata, kuidas laste harjumuspärane elurütm keeristormiks muutub ja lapsed reegleid kehtestama ning manipuleerima akkavad.
Rääkida me ei oska. Esimest negatiivset mõtet kuuldes hakkab mees ennast kaitsma probleemiga teglemise asemel ning mind milleski süüdistades või teemat blokkides(mul pole millestki rääkida) "astub sellest välja." Olen proovinud ta käitumist vestluse käigus peegeldada ja süüdistustega mitte kaasa minna aga ikkagi ei jõua me kuhugi.Ainult arusaamine, et me erinevas suunas liigume süveneb.
Nii ma siis mõtlengi hoopis kodust ära minemisele.Lastega minna poleks aus. Kodus nad ka minuta hakkama ei saa (söömine meil probleemene ja issi seda teemat ei valda).Aga ma ei jaksa enam.
Keerulised lood. Nii kurb ja lootusetu kui praegune olukord ka ei näi, võib siiski seda probleemipundart üritada kuidagi lahti harutada. Kodunt lahkumine on kindlasti äärmuslik lahendus, eriti kui ema lahkub ka laste juurest. Väidate, et teisiti poleks see aus. Mida te sellega ka ei mõtleks, on see kahtlemata traumaatiline kogemus ka lastele (lisaks Teile endale). See võib näida praegu pääsemiseni probleemidest ja on hetki, kus see näib ainuvõimaliku lahendusena, ei pruugi see lõppkokkuvõttes nii olla. Kuigi keeruliste suhete puhul ei näi ükski lahendus hea, ikka on keegi, kes saab rohkem haiget, kuid siiski, mida vanemad ka oma kooselu osas ei otsustaks, lapsed vajavad ikka mõlemaid vanemaid (nad ootavad isa koju ja oleks hirmul selle ees, et ema lahkub). Kasvõi selle nimel, et lapsed tunneksid end turvaliselt, on oluline jõuda rahumeelse suhtlemiseni vanemate vahel.
Kirjeldate, et olete olete proovinud ja rääkimised ei anna tulemusi, õigemini on rääkimine ise juba keeruline, vaatamata püüdlustele ja erineval viisil proovimistele. Oluline oleks jõuda selleni, mis siis ikka paneb teid omavahel võistlema, kuidas on tekkinud kilbiga või kilbil olukord. Selleks, et keegi tuleb hästi toime või vajab abi, ei ole vajalik teise abitus või üleolek. Teie igapäevane elurütm on ka kaasa aidanud sellele, et olete pikka aega koormatud ja kurnatud ning mees ei saagi sellest osa, seejuures on tal ka raske taluda mõtet, et ta on selles osaline, et Teil on raske. Tema ju ka panustab pere heaks ja omal moel. Niisiis, etteheiteid, isegi kui need on vaid varjatud, on raske taluda. Mees hakkab nägema ja väärtustama Teie panust, kui kogeb ise tunnustust. Samuti ka vastupidi. Küllap taluksite raskusi, kui Teid mõistetaks ja tegemisi väärtustataks.
Kui aga süüdlasi juba otsida, küllap ka leiaks. Kuid see ei aitaks teie suhet parandada. Kui keskenduks selle otsimisele, mis on hästi ja millest rõõmu tunda ning otsida võimalusi, kuidas seda rohkem saada? Mida ootate ja vajate teineteiselt, et end hästi tunda? Tegelikult oleksite kõik omamoodi kaotajad ja õnnetud, kui keegi lahkuks perest.
Kui aga omavahel rääkimine osutub keeruliseks, siis tausub ikka pöörduda spetsialistide poole.
Häid lahendusi ja rõõmu leidmist!
