Kõigepealt siis taustast, ausalt ja ilma ilustamata. Minu ja mu mehe vanusevahe on küllaltki suur- 20 aastat. Hakkasime koos elama, kui olin 19 ja lapseootel. Tal oli enne minuga kohtumist ka pere- naine ja väike laps. Tunnistan endale tagant järele, et see oli viga hakata jamama mehega, kellel juba on pere, kuid olin noor ja täis seiklushimu. Kiiresti arenes meie suhe ja me armusime. Siis jäin rasedaks ja mehel oli valik - kas mina ja meie laps või tema hetke elukaaslane ja nende laps. Ta valis minu. Kolisin küllaltki ruttu tema juurde peale eelmise naise välja kolimist ja meie laps sündis peale ühekuulist kooselu.
Nüüd oleme koos elanud 4 aastat ja poja samuti 4ne. Eelmisel aastal aga hakkasid meie elus väga suured probleemid kuna mees on küllaltki armukade ja kõik minu meeskolleegid ja sõbrad on potentsiaalne oht. Kuna minu töökaaslased ongi ainult mehed, siis seda enam on probleeme. Eelmisel aastal, kui lõpetasin ülikooli (mees oli suht veendunud, et kukun lõpueksamil läbi, kuid sain hinde 5), siis tundsin et tema on viimane inimene, kellega seda tähistada tahan. Nii läkski, et sain kokku oma ülemusega, kellega saame (saime) väga hästi läbi ja jalutasime ning vestlesime terve öö. Midagi armastusemoodi meie vahel ei olnud, lihtsalt oli tegemist inimesega, kellega hea rääkida. Sealt said alguse ka minu probleemid elukaaslasega. Kadus usaldus ja too hetk olime isegi lahkuminemise äärel. Lubasin mehele, et sellist asja enam ei juhtu ja olen ka oma sõna pidanud. Siiski tunnen peale seda, et ei suuda ja ei taha enam oma mehega koos olla. Meil on pidev näägutamine ja alti olen mina meie tülide algataja (väidetavalt olen ma nii laisk, et ei korista üldse, et elame mustuses, et ma tahan liiga palju väljas käia ja ei ole temaga koos). Ma ei väidagi, et need süüdistused nii alusetud on, jah ma ei korista nii palju kui võiks, kuid me ei ela ka mustuses. Tema on lihtsalt piisavalt pedant, et kui kuskil koerakarvad või mõni kapp tolmune, siis on piisavalt põhjust antud tülitsemiseks. Viimasel ajal on need tülid läinud ka vägivaldseks. Ta ei ole mind otseselt löönud, kuid lükkab ja väänab kätest ning sikutab juustest. Ise sealjuures korrutades, kuidas ta pole kunagi ühegi naisega nii käitunud ja kui suure vea ta on teinud, et oma eelmise elu minu vastu vahetas. Iga kord olen pidanud mina olema see, kes vabandab ja lubab ennast muuta (hakata rohkem koristama, väljas vähem käima ja temaga "normaalselt" suhtlema). Viimane piisk karikasse oli eelmisel-üleeelmisel nädalal kui ta mind nö välja viskas keset ööd. Tõmbas mu kapist riided põrandale ja hakkas neid pakkima. Ma äratasin lapse üles ja ütlesin, et nüüd lähme ära. Olin juba uksest välja astumas kui ta ütles, et poisi pärast lähme kohtusse. Tean teda, et ta oleks selleks võimeline ning jäin sinna. Sellest ajast olen mõelnud, kas ma tahan sellist elu, kas lapsele on vaja näha neid tülisid, mis järjest ebaviisakamad jne. Laps tunneb (4-aastane) et tema peab mind kaitsma. Kõik lähedased, kellega olen seda teemat arutanud on seda meelt, et peaksin ära kolima. Olen hakanud kortereid vaatama ja leidsin ka ühe väga hea variandi. Ütlesin mehele mõned päevad tagasi, et meie suhe on läbi ja me kolime lapsega ära. Nüüd olen kuulanud 3-4 päeva tema palumist, anumist ja lubadusi, et ta muutub jne. Siiani olen oma otsusele kindlaks jäänud, kuid tema arvab, et meie suhe saaks veel toimima. Jah, võibolla küll kui ma seda tahaksin, kuid tunnen, et ei suuda enam head nägu teha ja mängida õnnelikku peret.
Laps? tema tahab emme juurde. Olen öelnud pojale, et emme ja issi kogu aeg tülitsevad, et me kolime varsti ära. (tean, et see oli suur-suur viga nii öelda), kuid poiss on piisavalt nutikas ja saab aru. Nüüd aga tema issi võttis ükspäev kätte ja ütles pojale, et kui me ära kolime, siis temal ei ole enam issit jne. sõnaga ta kiskus poja selle kõige keskele. Kas mitte see juba ei näita, et ta ei suuda siiski sellest manipuleerijast normaalseks muutuda? Eile järjekordne vestlus ja ta ütles, et teeb hea ja halvaga kõik selleks, et me ära ei läheks. Ta ütleb, et kõige rohkem on tal kahju meie lapsest, ta tahab väga et laps elaks temaga, on öelnud, et üks laps juba niigi küla peal ja poisil oleks vaja, et isa tema juures elaks ikka. Kardan, et ta hakkab lapsega manipuleerima, mind mustama jne. Kas peaksin lapse pärast sinna jääma ja tegema nägu, nagu meil oleks kõik korras? Kas peaksin seadma enda soovid ja elu tahaplaanile?
Kirjutate, et olete mehega koos olnud umbes neli aastat ja laps on umbes sama vana kui teie tutvus. Kui paarile sünnib esimene laps enne, kui paarissuhe on jõudnud välja kujuneda, siis on peaaegu möödapääsmatu, et tekivad keerukad probleemid. Iga muutus elus toob kaasa pinget, teil on olnud neid järjest.
Probleemid ja kriisid kuuluvad elu ja suhete juurde. Küsimus on vaid selles, kas jagub tarkust ja kannatlikkust oma probleemidega tegeleda. Võib muidugi otsustada kooselu lõpetada ning alustada uut suhet, ent tõsiasi on see, et kõik need probleemid, mille raskust tunnetate praegu, on peagi kohal ka uues suhtes. Kui vähegi tahtmist, võiks ikka kõige enne püüda päästa olemasolevat suhet.
Laps on tilluke vaid lühikest aega. Ta kasvab suuremaks ja tuleb aeg, mil vanemlikule hoolele hakkab kuluma palju vähem energiat. Paarisuhe on koosolemise alus. Kui väikelastega pere arenguetapis paarissuhe fookusest välja jääb, ei ole järgmisse pereelu etappi suurt midagi kaasa võtta. Ka statistika näitab, et lahkuminekute arv kasvab just eelkooliealiste lastega paaride seas.
Suhe ei püsi niisama, selle eest tuleb hoolt kanda. Paarisuhe on kõige olulisem, mehe-naise suhe lapsevanematena teisejärguline. Kui paarissuhtes tekivad probleemid, hakkab logisema kogu pere-masinavärk. Seetõttu ei ole kunagi mõistlik võtta vastu otsust elada koos vaid laste pärast. Tasub teha tööd selle nimel, et suhe oleks sisuline, mitte vormiline koosolemine lapse nimel. Suhe on sisuline, vaid vormiline suhe lihtsalt ei toimi.
Kui veidigi tunnete, et tahate oma suhtega tööd teha, seda jälle toimima saada, siis võiks esimene samm olla võtta aega kahekesi olemiseks ja rääkimiseks-kuulamiseks. Oma mõtete ja tunnete aus jagamine toob selgust ja võib luua aluse läheduse taastamiseks. Vastastikkune süüdistamine tekitab vaid suuremaid seinu teie vahele. Otstarbekam on siiralt rääkida sellest, mida te kumbki oma suhtest mõtlete, mida tunnete, mida vajate, mida olete valmis senisest teisti tegema, et asjad muutuksid.
Ei ole võimalik ajaratast tagasi keerata, et kõik oleks nagu enne. Seda ei tule, sest te kumbki pole enam need, kes olite kohtudes. Kuid kindlasti on võimalus taastada lähedust, kui kumbki pool seda tõsiselt soovib.
Suhte õnnestumiseks ja toimimiseks on vaja pingutada et teineteisega sobituda ja kohaneda. Väsitavate ja mõttetute nõudmiste esitamine partnerile, teise pingutuste alahindamine ja enda pingutuste ülehindamine võib luua pinge, mille lahendamata jätmine lööb valusaid haavu suhtesse. Kui pinget ja rahulolematust saab liialt palju, kustub lõpuks ka armastus. On tagantjärele tarkus, et nende seas, kes lõpuks pettunult lahku lähevad (või lihtsalt võõrduvad), harrastatakse aastatepikkust pimesikumängu selle asemel, et proovida midagi teisti teha, haigettegev või ebameeldiv asi jutuks võtta ja rääkida oma tunnetest toimuva kohta.
Ometi peaks austus partneri vastu ja usk, et koos on võimalik midagi muuta, andma julguse teha partnerile ettepanek muutusteks või väljendada selgelt oma õnnetu-olemist või rahulolematust.
Tähtsaid suhteid ei lõpetata esimese emotsiooni ajel, riba-raba. On vaja põhjalikult mõelda ja teineteisega rääkida. Lapsega manipuleerimine ei vii teid probleemi lahendamisele lähemale, lihtsalt laps saab rohkem kannatada. Kui probleemid on nii suured, nagu kirjast lähtub, soovitan pöörduda perenõustaja poole. Enne lahkuminekut tuleb ikka uurida, mis toimub tegelikult, mis tunded ja peidus, mida te kumbki tegelikult tahate. Seda kõike on üksipäini/kahekesi keerukas näha.
