• TUTVUSTUS
• Koolitused
• Nõustamine
• Projektid
• Lugemiseks

• Nõustaja vastuvõtt
• E-nõustamine
• Raamatusoovitused
• Nõuanded lapsevanemale
• Suhtlemisoskuste KKK
• Kust veel saab abi?

Liitu uudiskirjaga

Foorum :: Suhted elukaaslasega :: Tülitsemine,armukadedus ja seks

Mina Külaline

[Vasta] Postitatud 03.06.2010 kell 08:56 Oleme koos olnud 5aastat. Meil on kaks imearmast last. Üks saab varsti 1a ja teine 2a. Väikse vanusevahega siis nagu näha Meil on suhte algusest saadik olnud probleeme,kuid lootsin,et need pika peale lahenevad.Me oleme erirahvusest ja suhtleme inglise keeles(ehk see ka probleemiks,et kumbi ei oska väga hästi seletada oma tundeid olgugi et mõlemal inglise keel väga hea,kuid siiski). Kaaslane on väga armukade. Ta valib mulle sõpru kellega ma tohin suhelda,ta valib kuna ''MINA'' või välja minna või midagi teha. Ta kontrollib mind igatpidi. Võiks öelda,et aegajalt isegi nuhib. Loeb mu e-maile ja sorib telefonis. Ei oska öelda põhjust miks,sest pole talle põhjust andnud. Võibolla tuleneb see sellest,et ta armastab mind väga ning kardab kaotada ja kuna ma näen väga kena välja ja mulle meeldib suhelda inimestega. Talle aga see ei meeldi. Tema arvates pole vaja eriti sõpru ja pole vaja väljas käia.Ta arvab,et kui on pere siis me peame olema koguaeg koos aga ma olen tüdinenud sellest. Tahaks vahest ka midagi uut. Oleme koos käinud viimasel ajal palju väljas. Ta varem eriti ei tahnud jalutamas ja kusagil üritustel käia. Nüüd siis käime aga alati tüliga tuleme koju sest talle kunagi kusagil ei meeldi. Tema tahab siuh-säuh ruttu käia ja koju. Mulle aga meeldib see,et kui me kuhugile läheme siis me ka seal oleme veits kauem kui 1 tund. Ta läheb kiirelt närvi siis iga asja peale kui me kusagil kodust eemal oleme. Kõige suurem probleem on see tegelikult,et tema arvates on maailmas kõik asjad nii nagu tema näeb. Kui keegi midagi tema jutule vastupidist räägib siis tembeldab kõik kohe lollideks ja debiilideks. Ta arvab,et on alati õige ja selest ka meil suured tülid. Olen üritanud temaga rääkida kuid asjatult. Tema jaoks on ainult tema pere(õed ja sugulased) perfektne,minu pere aga pole. Küll talle ei meeldi üks ega teine asi minu pere juures olgugi,et minu pere on meid alati toetanud nii rahaliselt kui ka moraalselt. Minu väljas käimiste kohalt ütlen,et pole peaaegu 3aastat kusagil käinud. 1 kord ainult käisin sõbrannaga pubis,kuna olime mehega tülis ja hõõrub mulle seda koguaeg nina alla,et ma käisin ilma temata..vahet pole et me tülis olime. Ma ei saa aru temast üldse. Mul on igapäev üks ja sama rutiin(lapsed,koristamine,pesu pesemine,söögi tegemine) ja ta arvab,et nii on lihtne. Ma tunnen,et olen nagu vangis. Mul ei tohi olla sõbrannasid,kellega ma korra nädala külas käiks..vahet pole kas lastega või ilma. Sõbrannad minu juurde tohivad küll tulla aga mina nende juurde mitte. Alati on mingi jama siis kui ma ikkagi lähen. Temal on sõber küll(peab ka teda lolliks) aga siiski sõbrustab sest tal ei ole lihtsalt sõpru kuna keegi pole piisavalt hea tema jaoks. Sõber käib siin tihti ja tema seal. Joovad paar korda nädalas õllet. Aga mina ei tohi käia kusagil. Ta ütleb,et temas pole probleem vaid minu. Eks minu probleemiks ole see,et peale rasedusi ja sünnitusi pole mul erilist seksi isu. Vahest kui on siis teeme paar korda nädalas aga kui ei siis vaid kord 2 nädala jooksul. No lihtsalt ei taha seksida. Usun,et see on seotud ka sellega,et lapse suht jonnakas ja olen tihtipeale päeva lõpus nii väsinud ja stressis et ei saagi mingit seksi isu tekkida. Tema arvab aga seevastu,et lastega kodus on olla lust ja lillepidu. Ise aga lastega kodus olla ei suuda ta üks poolt päevaga..juba närvitseb iga asja peale. Vahest harva 3kuu jooksul korra olen jätnud teda päris üksi lastega paariks tunniks koju lastega. Ei tea kuhu pöörduda enam sest tegelikult see on veel hullem kui ma siin kirjutan..lihtsalt ehk ei oska nii hästi kirjeldada hetkel mis toimub ja üle poolte asjade ei pannud kirja sest kiri muutuks veel segasemaks kui ta hetkel on. Ühesõnaga probleeme on palju meil ja ei oska nendest välja tulla. Olen mõelnud suhtenõusataja juurde mienkut ja pakkunud talle ka selle variandi välja kuid alati on öelnud,et sinus on probleem ja mine üksi. ''Ma ei tee midagi valesti kunagi'' on tema kuldsed laused alati. Või siis kui on nõus minema siis hakkab rääkima,et eks näis mis sulle öeldakse mida valesti teed. Süüdistused,süüdistuse,süüdistused. Kindlasti on probleemil kaks poolt. Tema aga tembeldab mid kõiges süüdi. Olen küll noor. Vaid 22 ja tema 26. Olen igati hoolitsenud kodu ja laste ees. Teen iga päevaselt süüa,küpsetan,koristan jne. Ise näen,et sellises vanuses noori naisi on vähe kes panustavad ainult kodule. Tahaks ka vahest puhata aga ei. Kuna ta on ka mulle kord tülitsemise ajal kallale tulnud ja löönud piisavalt kõvasti siis olime lahkuminemise äärel. Andsin andeks.. rohkem ta mind löönud pole aga siiski kuna meil on ikka 1-2 nädala jooksul alati suur tüli siis ütleks,et rohkem ma ei suuda. Vahest on tunne,et lastega üksi oleks kergem. Ei peaks kuulama seda vingumist ja mahategemist koguaeg. Saaks otsustada ka midagi mis on mulle hea mitte ainult ''ainult tema''. Praegu ongi nii ,et kogu maailm tiirleb ümber tema.

Meelike Saarna Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja

[Vasta] Postitatud 04.06.2010 kell 21:48 Ei ole kokkulepet või põhimõtet, mis peaks kehtima igas suhtes. Igas suhtes võivad definitsioonid ja kokkulepped olla erinevad. Ent kui need on erinevad koos elavate kaasade vahel, on konflikt kerge tekkima. Ei ole mõtet terve elu üksteise kallal saagida. Leppige omavahel kokku, looge ühised definitsioonid: mida tähendavad teie kahe jaoks kooselu, truudus, usaldus jms, jaotage kodutööd, tehke kokkulepped väljaskäimise jm osas Jne. Ei ole võimalik ehitada ühist elu ja kasvatada lapsi, kui kokkulepped puuduvad või kui kohustused on vai dühel poolel. Kooselu on meeskonnatöö. Probleemid ning keerukad suhted kuuluvad elu juurde. Muidugi oleks tore, kui ausaamatusi, eemaldumist, riide ja eriarvamusi olemaski poleks. Ent kui probleemid ilmnevad – ja pole olemas suhet, kus need ei ilmneks – on vaja nendega tegelda. Probleemid ei möödu kunagi niisama, iseenesest aja jooksul. Probleemidest tuleb rääkida, neile üheskoos lahendusi otsida. Te kirjutate, et inglise keel on kummalegi võõrkeel. Ilmselt tuleneb erinevaid arusaamu ka kultuuriruumilistest erinevustest ja kindlasti mängib suhtes oma osa võõrkeele kasutamine. Seda täpsemini ja hoolikamalt tuleks suhte eest seista, keerukates olukordades peaks alati kontrollima, kas olete teineteisest ühtmoodi aru saanud. Me oleme erinevad ka sama kultuuriruumi sees, meie arusaam suhtest, kooselust, turvalisest lähedusest, teineteise mõistmisest, armastatud olemisest, privaatsusest/avatusest suhte sees, seksist jpm on erinevad. Sellest kõigest tuleks rääkida. Tülid ja konfliktid, erimeelsused on suhte regulaatorid. Kes oled sina mulle? Kes mina olen sulle? Mis on mulle lubatud/keelatud? Aga sulle? Mida sina minult ootad? Ja mina sinult? Tülide ja erinevate arusaamade arutelude käigus otsitakse vastuseid nendele ja paljudele teistele tähtsatele küsimustele. On tark märgata nende, n-ö suhte sisust rääkivate tegevuste-käitumiste taga suhte sügavamat tasandit: suur osa meie käitumistest, mis on kuidagi seotud teise inimesega, räägivad eelkõige meie suhtest. Ei ole põhjust kahelda, et just hea lähisuhe on see, mis inimese oma eluga õnnelikuks teeb. Ent ei tule ju kõne alla, et keegi saaks olla kellegagi väga lähedane – nii vaimselt kui ka füüsiliselt – ilma et põhireeglites kokku lepitaks. Suhetes loob tasakaalu see, kui kumbki tunneb, et annab palju – aga ka saab palju. Kui see tasakaal paigast nihkub (ja kirjas kirjeldate ennast andjana), tekib rahulolematus, enamasti ka tülid ja konfliktid. Kui viimaste pinnal ei tehta konstruktiivseid kokkuleppeid, kui jutud jäävad n-ö näägutamise tasemele, siis ei ole ka edasiminekut, ja keerukused aina kuhjuvad. Igaüks elab oma naha sees, teab oma tundeid ja mõtteid. Teise tundeid ja mõtteid saame teada ainult siis, kui teist kuulame. Seega on igas suhtes hädavajalik öelda välja, mida mina mõtlen, tunnen, soovin ja vajan, eeldan ning lasta sama teha ka teisel. Just tundlikkus teise vajaduste vastu loob läheduse inimeste vahele. Ent mitte kunagi ei maksa jääda lootma, et teine minust ehk niigi aru saab, mind sõnadeta mõistab, mu mõtteid loeb. Mis ühele inimesele tundub iseenesest mõistetav, ei pruugi olla sama teisele. Seetõttu tuleb rääkida, rääkida... ja kuulata, kuulata... Ja ka sellest ei piisa. Rääkida ja kuulata tuleks seni, kuni jõutakse kokkulepeteni. Kokkulepe ei ole see, kui üks ütleb, et tema omast ei tagane, et asjad on nii nagu tema tahab ja teisel jääb üle vaid nõustuda (ja rahulolematus enda sisse suruda – mis reeglina on uue tüli alge, ja see on ilmselt üks tei epaarisuhte probleeme). Kokkulepe on see, kui kumbki pool on saanud välja öelda oma arvamuse ja kuulanud tähelepanelikult ka teist. Mõistagi on olukorras, kus nn halbu pingeid ja tundeid on palju, väga raske nende reguleerimisega toime tulla. Kõige parem on püüda vestelda siis, kui mõlemad olete rahulikud, ja hea oleks ka, kui te eelnevalt oma peas paika panete, mida tahate öelda: millest tunnete kõige suuremat puudust, mis teis kõige enam häirib, milles näete väljapääsu jmt. Suhe koosneb alati vähemalt kahest inimesest. Seetõttu pole kumbki kunagi „süüdi“. Ikka on mõlemal oma osa, ikka on partnerite käitumine vastastikku tingitud, vägivaldne käitumine sealhulgas. On oluline mõelda, mis teie enda käitumises on sellist, mis võinuks viia praeguse seisuni. Oluline on ka suhtemuutuste ajaraam ja seos teiste probleemidega. Tihti on suhetes toimunud muutused seoses teiste muutustega pere sees või selle lähiringis, või on perevälised asjaolud pääsenud pere sisse seda lõhkuma. Mõistagi on ise suhte sees olles keerukas sellest justkui välja astuda, et seda selgemini näha. Seetõttu on pereterapeudi või -nõustaja abi kasutamine enamasti ikka abistav, on lihtsam aru saada toimuvast ning sellest, mida oleks suhtes selle toimimiseks tingimata vajalik muuta. Kas see vastus oli abistav? Jah Ei