Ei oskagi kust kohast oma murega alustada, sest suhte algul rääkimata asjad on viinud selleni kuhu oleme jõudnud. Samuti on mind pannud mõtlema tuleviku üle paari lähedase inimese surm. Elu on liiga habras, kas on ikka mõtet raisata. Vahepeal on meil head perioodid ning siis muutub kõik ja see seguneb hirmuga minu jaoks. Olen mõelnud, et äkki ma loodan, midagi sellist nagu muinasjuttudes ning reaalsuses pole sellist olemas aga olen näinudka selliseid perekondi. Siis mõtlen, et äkki pole mina seda ära teeninud jne. Samas tean, et me kõik väärime parimat Mind hirmutab see, et kui peaksin näiteks võtma kätte ja oma elukaaslaset, kellega olen 9a koos olnud lahkuminema äkki ei tulegi minu ellu kunagi inimest, kellega koos vananeda ning hakkan kahetsema Võibolla oleks temagi lõpuks muutunud selliseks nagu on minu ootused.
Räägin ka loost lähemalt. Alguses käisime ja tegime kõike koos iga nädalavahetusel. Samuti käidi meilgi külas. Kuna minu läbisaamine minu vanematega polnud kuigi hea oli meeldiv olla kõigest eemal ning siis see kõik ei häirinud mind. Aeg läks ning minu kaasa hakkas tegelema muusikaga ja meil sündis ka laps. Lapse kasvatmine jäi täielikult minu õlule(millega poldud eriti rahul) ja käisin ka samal ajal tööl. Last ei olnud kellegile anda. Seega oli laps minuga/ meiega igal pool kaasas. Nüüd ongi nii, et igal nädalal on tal üritused, kus joob ennast väga purju ja siis ta ei kontrolli ennast ning see häirib mind väga. Mina sõidutan teda või siis hangib ta, kellegi seda tegema. Meie ei käi enam kellegil külas ja ka meil ei käida enam. Olgu lisatud, et siia vahepele on mahtunud ka kaks petmist, mis on mind väga hellaks teinud ja ma pole suutud unustada. Ta väidab et mind kaotada ta ei soovi, sest sai viimne kord aru, et see oli talle viimane võimalus ja rohkem võimalusi ta ei saa. Kuid mul on hirm. Seda muusiku töö kohta on öelnud et seda teeb ta ainult raha pärast, sest seda on tõesti hetkel väha. Kuid ma ei usu teda. Ta on edev inimene kas tahab palju tähelepanu ning sealt ta saab just seda, kuid minu südamevalu ning ootused perele. Äkki oleme nii erinevad või elan mina mingis fantaasia maailmas ja päris maailmas on see normaalne või olen mina liiga klammerduv inimene.
Kokkuvõtlikult seisate te küsimuse ees, kas jätkata olemasoleva elukaaslasega või lahku minna. Elukaaslane käib muusikuna üritustel, joob end purju, käitub kontrollimatult, on teid 2x petnud. Olete seetõttu sõpradest eraldunud. Kui ma õigesti aru saan, siis ongi teie elus hetkel laps, oma töö ja purjutav abikaasa.
Kirjast ei selgu, kuivõrd olete sellest probleemist omavahel rääkinud. Kui te ise sisimas teate, millist elu te täpselt tahate ja mis teid häirib, siis on edasi vaja asjad omavahel läbi arutada. Kuulata teise poole vajadusi ja mõtteid ning jagada enda omi. Kui on näha, et üksmeelt ei ole/ei teki või see on ainult sõnades ja lubadustes ning teod räägivad teist keelt, siis ei ole mõtet kauem kannatada. Ohuks on see, et tekkida võib kaassõltuvus. Üheks selle märgiks on mõtted a la ma olengi sellist elu väärt. Te ütlete väga õigesti, et kõik on väärt parimat ning sellesse tuleb ka sügaval sismas uskuda. Tundub, et teil on ka teatud hirm üksioleku ees (kas leian endale kedagi teist kõrvale?). Saate vaagida, kas on parem elada üksi rahulikku elu või koos sellist elu nagu praegu. Sellesse, et teine inimene muutub meie ootustele vastavaks, ei ole kindlasti mõtet uskuda. Ainus, mida teha saame, on ise muutuda või muuta oma ootusi. Joomine ja kontrollimatu käitumine ei ole kindlasti osa normaalsest maailmast. Mõelge läbi, mis on kõige hullem, mis juhtuda võib praegu ja siis kui lähete oma abikaasa juurest ära.
Kainet mõtlemist soovides,
Maarika
