Räägin kohe alguses probleemist ja siis hiljem sisust.
Mu lapse ema jättis mind maha. Meil olid vahepeal tülid, aga need olid ka sellised, et kui ma näiteks süüa tegin nii nagu talle ei meeldinud võis ta hakkata asju pilduma. Kuna ma olen kannatlik ja rahulik, saime alati sellised asjad "lahendatud" ehk siis mina andsin lõpus alla.
Niisiis ei võtnud ma selliseid pisi asju väga tõsiselt. Kuid just selliste asjadega ta seda põhjendas. Andsin talle palju vaba aega. Ta käis sõpradega väljas. Kui ta mõned korrad purjus peaga koju tuli siis tahtsin ma välja uurida kus ta käis. Tundus, et ta valetab mulle. Niisiis tänu it alaste teadmiste kaudu õnnestus mul tema tegemistest rohkem teada saada. Muidugi on see vale, kuid kohe alguses avastasin, et ta ajab ligi mitmele noormehele korraga ja leidsin isegi ühe pildi kus ta suudleb teist meest. Ma ei pärin kohe otse, tahtsin et ta ise sellest mulle räägiks. Tegin nagu avastaksin ma selle pildi juhuslikult. Sellest tekkis tüli tema ajas muidugi kuidagi kõik minu süüks. Olime nädala lahus ja siis leppisime ära, tänu minu algatusele. Kuna sellised asjad jätkusid edasi, elasime me lõpuks nagu korterikaaslased, kuigi ma tegin kõik et me hästi läbi saaksime.
Ühel päeval läks mu lapse ema koju vanematele külla, ta ema kutsus, et mees peab sünnipäeva ja tal seal muidu igav. Tunnid möödusid ja kell hakkas juba 23.00 saama. Läbi msn´i sain teada, et mu lapse ema jääb ööseks neile. Kuna olin sellise olukorraga juba väga harjunud siis ei pööranud ma sellel eriti tähelepanu. Hommikul aga tahtsin ma poodi minna, aga kuna laps öösel köhis siis plaanisin lapse ema ära oodata. Oli juba keskpäev. Ning küsisin ta ema käest, et kas ta on juba tulemas. Selgus, et alles magab. Ootasin veel 2 tundi, siis küsisin uuesti, vastati mulle küsimusega: Kas ta juba kodus pole? Öeldi, et oli hakanud natuke aega tagasi tulema. Ma mõtlesin, et ega ta siis nii kiiresti ka ei jõua, küll varsti tuleb. Möödus neli tundi ja ta tuli. Ütles, et oli joonud koos vanematega purju end, kui ta ema ütles, et ei joonud midagi. Ning siis oli ta läinud kasuisa töökaaslase juurde koju ning olnud temaga vahekorras. Täpsustas veel, et kaks korda. Selgus et ta ema teadis kõike aga oli mulle valetanud.
Ütlesin läbi msn´i ta emale mis mina sellisest asjast arvan, ta ei vastanud mulle. Hiljem oli ta käskinud mulle alimendid peale panna.
Üritasin edaspidi kõike teha, et mu lapse ema koos lapsega ära ei läheks. Vähemalt on ta niipalju mõistlik, et saab aru et ma olen väga hea isa. Viimased nädalad on olnud rasked, olen püüdnud mitte välja teha nende suhtest ja pühendada end ainult lapsele ja koolile.
Kui siis sain teada, et neil polegi mingit suhet, et nad on sõbrad kes seksivad lihtsalt ja et sellel mehe on ka teisi naisi. Ma olin vihane, et kõik niimoodi ära lõhuti.
Kuna mul polnud kellegagi sellel teemal rääkida, hakkasin ma uuesti naise vanematega suhtlema. Olen alati saanud nendega väga hästi läbi. Nad on isegi öelnud mulle, et kui nende tütar peakski teise mehe juurde minema peaks laps minule jääma, sest temast pole lapsevanemat.
Tundub, et kogu jutt on lihtsalt jutuks jäänud, sest mingil määral nad toetavad seda, et mu lapse ema on endale fuckbody leidnud.
Kui ma oleksin võimeline last üksi kasvatama siis ma teeksin kõik , et ta elaks minuga. Aga ma pole, kuna koolitee alles pooleli. Saan lapse emaga hästi läbi,sest olen kõik tunded alla surunud. Teen nüüd kõik ainult lapse pärast. Kuid elan teadmises, et varsti nad on mõlemad läinud ja mul alimendid peal.
Mõned asjad, mis lisavad loole veel vürsti:
Mu lapse ema on 17, ise sain kuu alguses 20. Oleme peaaegu 2 aastat koos elanud.
Laps on 7 kuune. Mees, keda mu lapse ema magatamas käib on 26 aastane.
Mu lapse ema on koguaeg imelikult käitunud, kuid lootsin et see on sünnitusest ja noorusest ja möödub peagi. Tagasi vaadates pole ma temaga kunagi saanud midagi läbi arutada ilma, et ta närvi oleks läinud. Kuigi ma käin koolis, veedan ma iga vaba hetke lapsega, niietvõib olla isegi nii, et veedan lapsega aega rohkem kui ta ema. Mulle tundub, et lapse emal puudub emainstinkt.
Nüüd on see pikk ja segane jutt, lühikeselt ja veel segasemalt kirja pandud.
Ma ei kujuta ette kaua ma nii jaksan veel elada...
Teil on jaks otsas ja muretsete, mis edasi saab. Pingutate ja annate oma parima, et lapsel oleks hoolivad vanemad, kuid täiesti loomulik, et te ei suuda seda teha, ise õpinguid jätkates, kahe eest. Vajaksite nii väga praegu lapse emaga koos pühendumist, kuid selgub, et tuleb ka ema ennast korrale kutsuda.
Kahlemata saab lapse ema aru, et olete väga hea isa. Võimalik, et selles valguses hirmutabki teda ennast see, et ta ei suuda samavõrd vastutust võtta, oma eluviisi muuta ja keskenduda nüüd täiesti teistsugusele rollile, pereelule. Kõik see võis tulla talle liialt kiiresti ja nüüd ta ei oska sellega toime tulla. Teil võib selle õigus olla, et ta pole veel suutnud koheneda emaks olemisega. Parim, mis temaga selles olukorras on juhtunud, on see, et Teie olete olemas, on keegi, kellele toetuda ja kindel olla. Seda kindlasti ka lapse jaoks.
Nii Teie ise kui ka lapse ema, vajate abi ja toetust, eelkõige lähedastelt. Teile näib, et neiu vanemad, kuigi väljendavad poolehoidu Teile ja märkavad Teie pingutusi, aitavad nad omal moel siiski kaasa tütre eluviisi jätkumisele. Nende suhtumisest ja reageeringutest oleneb nii mõndagi. Oletan, et just ema saaks oma tütrele olla toeks emaks olemisele. Ka temal on nüüd võimalus uueks rolliks olles vanaema.
Siinkohal on muidugi palju mõtteainet, kuidas on nii kujunenud, et lapse eest hoolt kandmine peamiselt Teie õlul on ja jääb loota, et ka ema oma suhtumist muudab ja lapsest rõõmu tunneb.
On täiesti võimalik, et emaks saamine on toimunud liialt varajaneja kutsub esile vastakaid tundeid, eemaldumist, raskusi vastutust võtta. Kes teab, kuidas tema enda varajane lapsepõlv ja suhted vanematega on kulgenud, mida tema on kogenud, millest puudust tundnud. Niisiis, praegu on oluline leida üles see, mis toetaks ja aitaks emaks olemist. Mingil juhul ei ole aga abi tema hukkamõistmisest.
Ja ikka jääb ka küsimus, aga Teie ise? Olete oma tunded, pahameele alla surunud ja üritanud peret koos hoida. Hea suhe, kui üldse, on seega näiline. Kaua see võimalik on? Lapse nimel olete valmis palju pingutama, kuid kas peaksite lõputult eirama seda, et Teie omavaheline paarisuhe ei toimi?
Vahel aitabki toime tulla see, et keskendute mõnda aega vaid sellele, et laps vajab hoolitsust ja Teie olete isa. See aga ei tähenda, et peate leppima millega iganes oma paarisuhetes. Näib, et üks põhjalik jutuajamine neil teemadel on vältimatu. Ilmselt on neiule oluline, et keegi aitaks tal näha ka veidi kaugemale - kuidas kujutab oma elu ette 5, 10 jne aasta pärast.
Hea oleks leida üles ja välja öelda see, mis on teile mõlemale oluline ja ühine, mille nimel olete vastastikku nõus pingutama. Samuti see, mida olete valmis teineteise heaks tegema, mida kumbki teiselt vajab ja ootab. Ilma teineteise mõistmise ja hoolimise tunnetamiseta on keeruline koos jätkata, lapsele parimat pakkuda ja koosolemisest rõõmu tunda. Leidke see üles, mida üks pereelu võiks teile kõigile pakkuda.
Ja lõpuks, kui siiski jääte oma murega üksi, siis kindlasti pöörduge kellegi poole, on see siis usaldusväärne tuttav või spetsialist, nt psühholoog, lastekaitsespetsialist või keegi teine. Alati on tähtis proovida leida lahendusi, mitte leppida olukorraga, mis ilmselgelt ei ole rahuolu pakkuv.
Häid lahendusi ja rõõmu lapsest!
