Tere.Oleme mehega koos olnud 15 aastat !! Meil on 2 last. Mees on edukas, sõbralik ja tore, kuid äärmiselt kangekaelne. Meie suhte algusaegadel olid tal ka suured probleemid alkoholiga ning pidas rajusid pidusid, kuid käis AA - s ja kuidagi on meie suhe edasi läinud. Neli aastattagasi oli mehel armuke, tekkis see tööl ja meil oli ka peres keeruline aeg ( lähedase surm), kuid meie enda suhted olid OK. Kuna sain aru, et mees käitus kentsakalt ja oli ka öösel kadunud uurisin asja välja ja tõin päevavalgele.Järgnes neli - viis kuud hullu klaarimist. Kuna mees ei kolinud ka meie ühisest majast ära, siis kuskil paari k uu pärast võtsin lapse ja kolisin vanemate juurde. Elasime seal paar kuud ja siis mees hakkas proovime taas suhelda. Kuna olin tookord väga halvas seisus ja käisin psühiaatri juures, siis mõne kuu pärast oli ka tema nõus sinna minema ja sealtpeale läks asi paremaks. Pärast käis veel ka üksi. Kuidagi me taas kokku kolisime. Mees tõesti muutus oluliselt, arvestas minuga, proovis paarisuhet parandada ja ei ajanud isegi kangust. Kuidagi saime niikaugele, et me enam sellest vanast asjast ei rääkinud. Kõik oli hästi, võibolla isegi paremini kui kunagi varem.Nende nelja aasta jooksul juhtus ka mõni joomine, kuid mitte ööseks kadumine.
Siis sündis meile laps - mees ootas ja käitus kogu raseduse aja supper hästi minuga. Kui laps sündis oli samuti palju abiks. Nüüdseks saab tütrkr kaheseks. Mees jumaldab teda siiani, aga nüüd taas kevad südames ja analoogne olukord nagu neli aastat tagasi. ja seda suht päevapealt pärast üht üritus, kus mina ei käinud.
Mees raiub, et tahab vabadust, et mina olen küll supperhea naine, ag atalle ei meeldi oma käikudest aru anda ja ta tahab omi asju teha jne jne. Täpselt sama nagu eelmine kord, nagu maha kirjutatud. Hakkas ka taas jooma vahepeal, praegu vist kaine olnud. Tõmbleb mööda baare ja suhtleb usinalt nn naistuttavatega. Mõned neist ka on lihtsalt tuttavad , aga kuna ta nii kangekaelne, siis ta peab provotseerima, et KÄIN KUS TAHAn, sest ta teab , et mulle see haiget teeb.
Kuna ta kõik ööd poole ööni kadunud oli ja lapsed ( vanem 14) närviliseks muutusid, palusin tal siis ära minna.
Ta läkski ( suvilasse).Mida sellise suhtega teha, hakata hirmsasti parandama, mida ma antud hetkel saan teha ainult üksi, kuna tema mitte ühtegi positiivset sammu ei tee, või jätta kogu see asi sinnapaika ja harjuda mõttega, et sellest nagunii midagi välja ei tule, mul on sellest perioodidega elust juba väga kõrini. Võibolla lihtsalt pean proovima kõik täielikult lõpetada. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus ?
Olete püüdnud suhteid parandad ja lootnud peret koos hoida ja see on varasemalt ka õnnestunud, kuid praegu olete siiski dilemma ees., kuidas edasi. Kohati näib, et koosolemine on mõlemale tähtis, kuid stabiilsust ikkagi pole.
Seostate mehe käitumist, tema kõrvalsuhteid suuresti alkoholiga. Näib, et tal on raske kainet eluviisi hoida. Kindlasti ei ole tulemused püsivad, kui keegi nö valvab ja kontrollib, seab tingimusi jne. Püsivaks muutuseks on vajalik inimese enda huvitatus ja teadlikkus. Siit tekib küsimus, mis võiks olla see, mis meest ennast motiveeriks, mis on tema jaoks tähtsi ja mida vajab. Oluline on jõuda selleni, et ta võtaks ise vastutust oma elus toimuva eest ja mõistaks seoseid, kuidas juhtub ikka ja jälle nii, et ta pöördub alkoholi poole. Kas ta märkab ka seda, millest ta ilma jääb ja mida õigupoolest väärtustab. Parim oleks see, kui ta saaks sellest Teiega avatult ja siiralt rääkida, kartmata süüdistusi ja etteheiteid. Vahel põgenetakse millegi eest, välditakse midagi, loodetakse alkoholi abil enesetunde paranemist. Hea oleks leida üles, see, mida mees vajab, et end alkoholita ja peres end hästi tunda ja mehena tunnustust saada.
Hea on see, et olete mõlemad oma suhtega tõsiselt tegelenud ja püüdnud lahendusi leida ning olete saanud abi ka spetsialistidelt. Ma usun, et enne kui midagi otsustate, tasub ka nüüd pöörduda pereterapeudi poole ja leida koos võimalusi muutusteks. Varasemalt käisite eraldi ja mõlemad omal moel, kuid nüüd võiks proovida leida ühistelt, kuidas Teie suhe võiks olla muutustele toeks ja mida ta kumbki selleks teha saaksite.
Usun, et tasub proovida. Isegi kui otsustate lõpuks ikkagi eraldi elada, on hea mõista üksteist ja leida hingerahu. Ka edaspidi on head suhted ikkagi tähtsad, kasvõi ühiste vanematena.
