Elame kaaslasega koos juba 3 a. Mul on eelmisest abielust 10. a. tütar. Mehel poeg ja tütar (15 ja 14). Tema elas oma perega juba aastaid laste pärast, naisega oli pidev riid. Siis otsustas ta ära minna. Selle peale läks ta naine marru ja hakkas pihta vaimne terror mehe ja laste kallal, et kuidas mees on pätt ja kaabakas. Mees üritas lastele selgeks teha, et ta on jätkuvalt nende jaoks olemas. Annab eksnaisele raha ja ostab lastele asju, tegeleb nendega. Minu lapsega suhtlemisel mehel probleemi ei ole ja tüdruk ise suhtub temasse hästi.
Meil kodus käisid mehe poiss ja tüdruk algusest peale vabalt, kuigi nende emale see ei meeldinud. Nende vaba kasvatus häiris mind, aga mees eriti neid ei ohjeldanud, sest tahtis, et nad meile tulevad. Proovisin mehe keerulist olukorda mõista ja oma tundeid maha suruda. Siis läksime kõik koos puhkust veetma minu tuttavate juurde Inglismaale. Noorukid kasutasid võimalust endale asju osta ja chillida. Mina pidin igapäevase elu eest hoolitsema.Tegin seda rõõmuga, kuni asi hakkas keerama inetuks. Tinekad ei kuulanud sõna, öised lärmakad sõnavahetused segasid pererahvast. Kui mina ütlesin midagi, siis vastu kuulsin, et ma pole neile mitte keegi ja et neil on oma ema (kes ei käi nendest üle). Mehel oli piinlik, aga külas olles ei saanud ta rusikat lauale lüüa. Lõpuks olin ma väga häiritud ja ei jõudnud puhkuse lõppu ära oodata. Koju jõudes selgus, et lisaks kõigele noored tõmbasid ringi ja pruukisid keelatud kraami. Minu tuttavad võõrustasid mind alati hea meelega, nüüd aga olid meie suhted rikutud. Kokkuvõteks tundsin, et mind on ära kasutatud.
Kodus ütlesin ma lastele, et minu kannatuse piir on ületatud. Elage oma elu ja minu nina alla ei tule määratsema. Vastu kuulsin valimatult sõimu ja solvanguid, kuidas ma rikusin nende elu. Mees oli ka mu peale pahane, et kuidas ma aru ei saa, et tegu on lastega, keda ema mu vastu häälestab. Ka isaga rääkides, noored sõnu ei vali.
Praegu mees suhtleb lastega tihedalt, kuid meile nad ei tule. Kardan, et iga kell võib aga juhtunu mingil sarnasel moel korduda. Mees ütleb, et kui häda on käes, võivad lapsed alati ka meile tulla ja unistab, et kunagi jälle käime koos. Räägib neile minu tunnetest. Kui ma räägin talle, et mulle see ei sobi, siis ta ägestub ja ma eelistan vaikida. See aga rikub meie suhteid. Nüüd ma kardan olla mehega avatud ja lähedane, sest tema räägib meie asjadest ka lastele. Ma tunnen ennast väga haavatavana.
Mees mind armastab ja hoolib minust (ja mu lapsest) ja meile mõlemile koosolemine on olnud väga tore ja rahulik. Väga häiriv aga kõik see, mis tuleb tema endisest perest. Ma saan aru, et ta tegeleb lastega edasi, kuid mina ei taha, et mind mõnitatakse ja alandatakse. Kardan, et selline olukord võib korduda. Ei tea, mida teha. Ei tea, kuidas edasi elada. Mul on suur ebakindlustunne ja hirm, et sattun uuesti mõnitamise objektiks mu enda kodus.
Kerli, saan aru, et koged kirjeldatud olukorda ebaõiglase ja hirmutavana. Ühelt poolt oled Sa oma eluga rahul, sest Sul on mees, kellega on hea ja armastav suhe. Teiselt poolt käivad Su kodus noored inimesed, kellega sul leebelt öeldes isiklik sümpaatia ja otsene seos justkui puudub. Sa oled küsimuse ees, et kuidas oleks võimalik, jäädes suhtesse selle mehega, säilitada oma kodus emotsionaalne turvalisus.
Usun, et antud olukorras oleks kõige kasulikum tegeleda kogu perega, sest paistab, et probleem puudutab kõiki. Keegi ei ole õnnelik, kui olulised suhted on sassis ja pingelised. Olen veendunud, et ükski inimene ei käituks halvasti, kui ta ei tunneks ennast halvasti. Kui teil on tugev soov oma suhet hoida ja edasi arendada, siis soovitan pöörduda pereterapeudi poole, kellega oma probleemist täpsemalt rääkida ja edasisi samme koos planeerida. http://www.pereterapeudid.ee/
Sinu kirjast jääb mulje, et peale Sinu on ka mehe lapsed ebakindlas olukorras. Teismelise iga on see, kus kõik nagunii muutub ja kus noor vajab selgust ja kindlust oma vanematelt. Hetkel on nende kahe noore inimese vanemad samuti suurtes muutustes ning segaduses. Nende vanemad on küll mõned aastad tagasi otsustanud lahku minna, kuid paistab, et nad pole oma paarisuhet sel viisil osanud lõpetada, et saaks rahumeelselt lastevanematena edasi suhelda. Loomulikult ei olegi see lihtne, kuid tagajärg on see, et kannatavad lapsed ja uus suhe.
Paarisuhe võiks olla ideaalis kahe inimese vaheline asi ja tähtis on hoida, et sinna vahele ei tuleks lapsed, vanemad ega teised inimesed. Uut suhet on raske päriselt toimima saada, kui me ei suuda austada eelmisi suhteid. Ja ehk on raske austada, kui eelmine suhe on korralikult lõpetamata ja energiat hoitakse endiselt veel liikumas kättemaksu ja solvangute kaudu.
Kindlasti tuleb kasuks, kui üksteisele hinnangute andmise asemel rääkida oma tunnetest. Ja seejärel (või enne seda) võtta aega, et tõeliselt kuulata ja püüda mõista, kuidas teised osapooled ennast tunnevad ja mida vajavad. Tõelistest vajadustest rääkides on võimalik luua usalduslikke suhteid. Soovin Sulle kannatlikkust, et Sa seisaksid oma vajaduste eest ja et Sul jätkuks jõudu kuulata ka oma mehe ja kõigi laste vajadusi ning tundeid. Julgustan Sind küsima abi pereterapeudilt, kuna see probleem puudutab arvatavasti kõiki osapooli.
