Minuga on selline lugu. oleme 17 a abielus olnud 3 last. Viimasel ajal on mees hakanud eemale hoidma, enesesse tõmbunud, pidevalt torssis jne jne. Eks see muutis ka mind uurisin puurisin, nuhkisin leidsingi üles mehe armukese. Kargasin peale. Mees aga, et tema tunneb ennasta ahistatuna, et ma muutkui uurin puurin ja nuhin ja selle leidiski toreda tädi kes on rõõmus, ei kamanda, seksib kui vaja jne jne. Lubas et kolib ära. Esimese hooga palusin, et proovime veel, lapsed teda hoiavad jnejne. Ta ei ole siiani kuhugi läinud, lastega suhtleb ilusti, minuga ei räägi. Hoiame mõlemad üksteisest eemale, elame eraldi tubades. Tunnen, aga et lapsed muutuvad järjest närvilisemaks. Tülitsevad tihti omavahel. Ma tunnen, et ma peaks midagi ette võtma. Mehega rääkimine on kindlasti selline et ta ütleb, et kui ta häirib võib ta ära minna, siis ma jälle tunnen, et ma võtan lastelt isa, sest lapsed temaga kaasa kindlasti ei lähe, aga nad tahaksid et isa elaks koos nendega. Ma olen lastega sellest rääkinud. Kõige hullem minu jaoks on aga see, et ma enam ei tea mida ma mehe vastu tunnen, ma ei tea kas ma kunagi suudan ära leppida, ma ei tea mida ma tahan. Vahel on tunne, et hakkan hulluks minema. Ma tahaks et kõigil oleks hea, tunnen et ma ka ise muutun endale vastikuks, sest ma olen pidevalt kurb ja ka abitu. Ei tea kus olla, mida öelda ja mida teha. Ma ei tea kuidas sellest välja tulla. Mulle tundub, et mees selle naisega ei suhtle praegu. Aga kuna ma rohkem nuhkinud ei ole ja seda enam teha ei kavatse, siis ma täpselt ei tea. Selline tunne on, et mine või valededektori testi, et teada saada mida ma alateadvuses mõtlen ja tahan. Heameelega pöörduks mõne spetsialisti poole, aga kahjuks pole mul rahalisi võimalusi seda teha, kuna kõik kohustused on praegu minu õlgadel. Mees elab eraldi toas, ostab küll endale ise söögi, ag ama ei taha talt midagi paluda, seega hoolitsen laste eesti ise. Tänan ette kui keegi oskab head nõu anda, või avada mu silmi ka teise nurga alt.
Aire, kirjutad, et Sinu abielu on jõudnud hetkel kohta, kus on palju selgusetust, kurbust, igatsust ja ka viha. Sa näed, et teie paarisuhe hetkel ei toimi ja elate tegelikult emotsionaalselt eraldi. Sa ütled, et arvestades laste sooviga elada koos isaga, palusid Sa mehel veel proovida suhet taastada ja mitte ära kolida. Ütled, et mees suhtleb lastega ilust, kuid samal ajal hoolitsed laste eest ise ja ütled, et kõik kohustused on Sinu õlgadel. Muretsed oma laste pärast, kelle vahel tekib samuti rohkem pingeid viimasel ajal. Sinu sees on palju vastakaid tundeid ning Sa ei saa aru, kuidas peaks edasi käituma. Oled justkui kinni jäänud oma abitusse ja soovid leida mingit uut vaatenurka, mis aitaks selgust luua.
Ma tahan lihtsalt öelda, et kõik need tunded, mida tunned on normaalsed sellises keerulises olukorras. Kui inimesed abielluvad ja pere loovad, siis ei kuulu ju tulevikku plaanidesse, et ühel päeval nad tüdinevad teineteisest ja lähevad lahku. Kui see aga juhtub mingil põhjusel, siis see on suur valu ja pettumus. Väga raske säilitada paarisuhet, kui on tunne, et see ei toida enam ning tekitab ainult valu. Vahel inimestes justkui ärkab sellisesse kriisi jõudes tahe oma abielu eest võidelda. Nähakse tõsiasja, kuidas nad ise on jätnud unarusse oma suhte toitmise mingiks ajaks. Kui mõlemal on tugev tahe abielu päästa ja tehtud kahju heastada, siis hakatakse pingutama ja pühendutakse uuesti suhtele. Teinekord on aga pettumus, süü, häbi, viha ja muud negatiivsed tunded nii tugevad, et nende alt ei leia enam üles seda armastust, mis seal all peidus on.
Selguse saamiseks oleks vajalik hakata väljendama oma tundeid mõlemal partneril. Paarisuhet ei saa üksi korda teha. Esimesed tunnete kihid ongi tavaliselt kibedad ja valusad, ega neid muidu ei oleks pikka aega tagasi hoitud. Oma tunnetest ja vajadustest on võimalik rääkida aina sügavamalt vaid siis, kui on keegi, kes neid jaksab kuulata. Aktiivne kuulamine on siin kindlasti suureks abiks. Aktiivselt kuulates (peegeldades kuuldut tagasi ja teise mõtet ümbersõnastades) annab kuulaja ruumi teise inimese kogemusele isegi siis, kui ta sisimas kuulduga nõus ei ole või kui on valus kuulata. Näiteks: Sa oled tundnud end üksikuna, kuna ma tegelen peale tööd lastega või Sa koged nagu mind ei huvitaks see, mida Sina tähtsaks pead või Sulle tegi haiget see, kui ma käitusin tookord sel viisil. Nagu ka Niitse eespool soovitas, on tähtis, et rääkija ei hakkaks süüdistama vaid räägiks endast see on tihti kõige raskem.
Usun, et suhet on võimalik taastada vaid siis, kui partnerid tunnevad, et nad on piisavalt kuuldud ja aktsepteeritud oma tunnete, kogemuste ja vajadustega. See loob emotsionaalse turvatunde ja ilma selleta ei ole võimalik suhtest rõõmu tunda. Loomulikult võib kriisist läbi minek võtta aega ja vahel on suureks abiks, kui paar pöördub paariterapeudi või nõustaja poole. Nõustaja saab suunata vestlust nii, et kumbki partner saab piisava võimaluse end väljendada ja et tunnete väljendamine ei muutuks teineteisele vastastikuseks haiget tegemiseks.
Tahan ka öelda, et otsus, jääda kokku või minna lahku, peaks olema teie kahe vaheline kokkulepe. Loomulikult tunnevad ka lapsed palju tundeid seoses teie suhtekriisiga, kuid nemad ei peaks olema selle otsuse tegemises osalised. See oleks neile liiga suur vastutus. Paarisuhe on teie asi. Lastele jäävad mõlemad vanemad ikka alles ja nendel peaks olema õigus rääkida kaasa selles, kui palju ja kuidas nad tahavd vanematega suhelda. Oluline on eristada paarisuhet ja suhet lastevanematena. Ja tähtis on, et ka lastel oleks võimalus väljendada oma tundeid. Igale lapsele on oluline, et vanemad oleksid õnnelikud ja see on neile tihti tähtsam, kui fakt, kas vanemad elavad koos või mitte.
Soovin Sulle, et jaksaksid toime tulla selles segaduses ja samm sammult liikuda selguse poole. Ükskõik milline see selgus saab olema, on see arvatavasti kergem, kui praegune olukord, milles on palju teadmatust ja abitust. Soovin, et olukord laheneks teie kõigi jaoks parimal viisil, mis iganes see ka oleks. Sa väärid palju toetust ja samuti kogu Su pere!
