tere!
kui on suhe/abielu saanud läbi, siis on vaja võtta kaasa kõik tore-kena-meeldiv ja see mis oli valesti ... õppida, mitte oma viga kordama. aga kui ei suuda leida suhtest midagi, mida kaasa võtta ja mäletada, kui kõik teeb haiget. ja sellele veel lisandub pidevalt abikaasa halvustav mineviku meenutus ( et kui halb tal minuga oli ja olen emana vääralt käitunud; samuti ka minu vanemate halvustamine).
kuidas ja mida tehes saan end kaitsta, selle eest mis mulle teeb haiget? suheldes näen inimese näos iritavat-mõnitust.
suhelda on vaja, lapsed on väikesed.kuid ka see on olnud meie mõlema poolselt kohutav. tema arvamus, manipuleerimisest/ kõik trumbid minul jne.
lahkuminek-suhte lõpp saabus minu jaoks ootamatult ( olin rase, 4 kuud )
saan aru, et suhe on läbi ja olen sellega suutnud hakata leppima. mis see on, miks läbi tehes kõige halva (omavahelistes suhetes, mis on juhtunud peale lahkuminekut) teeb mulle teise inimese jutt/sõnad/arvamus haiget? ma ei, taha et tal oleks "võimu" minu üle. ma ei saa edasi minna. lahkuminek ja sellele järgnenud aeg on olnud raske. kas oleks abi sellest, kui nn. rahaliselt oleksin võimalikult sõltumatu. kogu elu-olu/mugavus/heaolu tuleb tema poolt rahaliselt.
See on tõesti väga tähtis, millest kirja alguses kirjutate: tuleks osata möödunust kaasa võtta kõik hea ja ilus, ning sellesse, mis ei olnud hea ja ilus, suhtuda kui tähtsasse õppetundi. Sest kui me suhte lõppedes (ka ükskõik mis arengulist eluetappi seljataha jättes) kõik olnu-möödunu maha kriipsutame, selles midagi positiivset näha ei suuda, ei oska (ei taha?), võib piltlikult öelda, et oleme ise ennast paljaks varastanud. Ei maksa iseendaga sel viisil ringi käia.
Loomulikult on lahkuminek raske, see on valus kaotus. Valusad kaotused toovad kaasa kriisi. See olukord, mida kirjeldate, kirjeldab selgesti ühtlasi seda, mis juhtub kriisis iga inimesega: tundub, et juhtunuga on võimatu leppida, kujunenud olukord toob kaasa palju raskeid ja segaseid tundeid, on palju mõtlemist see-üle, miks nii läks, kas toimimisviis oli õige, kes on süüdi, äkki saab veel midagi parandada jne jne. Enne kui olukorra mõistmiseni ja sellega leppimiseni jõutakse, käiakse tihti läbi ka masenduse ja lootusetuse periood.
Alles kui kõik see läbitud, on võimalik taas oma eluga edasi minna läbielatu ja kogetu tõttu tugevamana, karastatumana. Ühestki kriisi läbimise juurde kuuluvast etapist pole võimalik kõrvale hoida. Kõlab ehk karmilt, kuid läbitöötamata tunnete eest pole kellelgi pääsu. Parem nendele siis kohe otsa vaadata, põgenemine on ajutine lahendus.
Nii võiks esimene asi, mida enda (ja oma laste) heaks saate teha, olla iseenda vastu mõistev, aktsepteerida oma tundeid, öeldes endale, et kõik see, mis teiega praegu toimub, kuulub elukriisi juurde, see võtab aega, kuid see on läbitav. Samas on hästi tähtis, et teil oleks selles olukorras ka kellelgi toetuda, olgu nendeks siis sõbrad või vanemad. Tähtis on, et te ei jätaks ennast üksi üksi toime tulla nii raskes situatsioonis on pea võimatu. Ja kindlasti vajate enda ümber hoolivaid inimesi juba seetõttu, et väikeste lastega on ilma elukaaslase toeta tõesti raske toime tulla.
Peaksite nüüd õppima vahet tegema, mida saate praeguses eluetapis küsida eksmehelt ja mida tuleks õppida küsima mujalt. Laste kasvatamisega ja nende eest hoolitsemisega seonduv on mõistagi teie ühine asi, sest lapsevanemad olete ju ikka. Ka majanduslikku laadi kokkulepped, nagu ka kirjast aru saan, kuuluvad praeguse suhte juurde. Kuna lähisuhe on lõppenud, ei saa te sellest enam ammutada turvatunnet, inimlikku toetust ja mõistmist. Ning esialgu on keerukas seda kõike nii vajalikku leida kusagilt mujalt olite ju teisti harjunud. Niisiis on lisaks hädavajalikule sõprade toetusringi olemasolule tarvis hoolitseda ka selle eest, et õpiksite ise ennast toetama. Eelkõige tähendab see, et otsite oma praegusest elust ja elust üldse üles kõik selle hea, mis sealt vähegi leida võib: et lapsed on armsad, et vanemad on elus, et tuleb kevad, et näete taevas ilusat heledat pilve... Väikegi positiivne nihe igas päevas aitab kindlasti teil selle raske aja üle elada ja ühel päeval saate endale öelda, et see on möödas.
Mida saate kohe teha, on loobuda ohvri hoiakust. Mitte kellelgi ei ole teie üle võimu, kui te ise seda ei lase juhtuda. See, mida ja kuidas räägivad/mõtlevad teised inimesed, räägib neist. Igaüks saab seista enda eest halbade ja haigettegevate sõnade vastu, pannes vastukaaluks vaekausile oma rahulikkuse ja siira arvamuse samade asjade osas: mina arvan nii, mina tunnen nii, mina vajan seda, mina eeldan, et... Vastastikkused süüdistused ei vii edasi, edasi võib viia see, kui ausalt väljendate seda, mida ühes või teises olukorras tunnete. Suhe on alati vastastikku tingitud, tasub olla tähelepanelik iseenda käitumisviisi ja sõnade vastu.
Kogu minu jutus siin on mitu aga. Ma ei tea ehk on teil veel lootust leppida ja see on see asjaolu, mis emotsioone toidab? Või on kriis siiski väga suur, nii et ongi pea võimatu milleski kokku leppida ja mitte haiget teha.
Kuna lapsed kannatavad lahutuse taustal palju just vanemate ebastabiilsuse ja tunnetega toimetulematuse tõttu, siis oleks ehk vajalik ses olukorras pöörduda professionaalse pereterapeudi või -nõustaja poole. Eelkõige teie enda, ja kindlasti ka laste pärast.
