Tere.
Ei oska kuskilt alustada oma murega. Suhted mehega väga väga sassis. Kooselu ligi 4-5 aastat ja 2 last. Nüüdseks tekkinud rutiin ja pinged ajavad nii hulluks, et on tekkinud tõsine soov olla eraldi. Aga hirmud on nii suured, et asi jääb koguaeg ainult mõtetesse.
Aga asi läheb järjest hullemaks - enam ei ole normaalset suhet, ei suhtlust, kui siis ainult teineteise valesti mõistmine (koguaeg teineteise süüdistamine justkui) ja karjumine. Laste jaoks vägagi halb õhkkond. Ja samas on just see üks suurimaid kinnihoidjaid - kuidas ma võtan lastelt isa ära? Olen ise isata kasvanud ja nii väga lootsin, et suudan oma lastele paremat pakkuda.
Lisaks hirm üksinduse/üksilduse ees - tal on küll palju vigu, aga siiski on vähemalt keegigi mu kõrval - ma pole üksi. Samas tunnen, et varsti vist hakkame teineteist vihkama, kui juba mitte polegi nii. Ma justkui ei suuda otsustada - kas ta on piisavalt halb, et ära minna või piisavalt hea, et jääda. Kardan, et hakkan kunagi kahetsema - ehk saab temast kunagi hea isa või armastav mees kellelegi teisele, aga mina olen üksi ja õnnetu ja lapsed on mu peale kurjad, et ma nendelt isa ära võtsin... Aga tunnen ennast praegu juba nii üksikuna - vajaksin hellust ja suhtlemist, et keegi hoiaks ja vajaks ka mind.
Ning kolmas väga väga suur mure - aasta tagasi enne pisema lapse sündi soetatud korter seob meid pangalaenuga 30aastat.
See kõik tundub nii hirmutav, et tekib tahtmine kõik sinnapaika jätta ja vaikselt edasi vireleda. Aga mis saab lastest? Kumb siis on parem lahendus - kas elada koos ema-isaga närvilsemas õhkkonnas või ilma isata ja majanduslikult viletsamalt. Mees ütles kunagi, et kui ma ära lähen, siis tema enam ei hooli - siis pole tal lapsi ka vaja. Aga ometi ta ju armastab neid. Kas suruda siis oma tunded alla ja laste pärast siiski kannatada närvilist elu? Aga kui siiski soovida lahku minna, siis millest alustada ja kuidas? Kas lastele on see väga ränk?
Tunnen kuidas kõik mu ümber vaikselt kokku kukub ja ma ei suda selle rõhuva tundega hakkama saada.
Vabandan kirjavigade ja vb. segaste lausete pärast - väsimus ja närvipinged teevad oma töö.
Soovin kõigile ilusat kevadet!
Kirjutate, et olete mehega koos olnud umbes viis aastat ja teil on kaks väikest last. Kui paarile sünnib esimene laps enne, kui paarissuhe on jõudnud välja kujuneda ning kui väikese vahega sünnib kohe ka teine laps, siis on peaaegu möödapääsmatu, et tekivad keerukad probleemid. Iga muutus elus toob kaasa pinget, teil on olnud neid järjest: kooselu alustades teineteisega harjumise pinge, siis laste sünniga seotud pinged.
Ega elu ju olegi muinasjutt, probleemid ja kriisid kuuluvad elu ja suhete juurde. Küsimus on vaid selles, kas jagub tarkust ja kannatlikkust oma probleemidega tegeleda. Võib muidugi otsustada kooselu lõpetada ning alustada uut suhet, ent tõsiasi on see, et kõik need probleemid, mille raskust tunnetate praegu, on peagi kohal ka uues suhtes. Nõnda siis, kui vähegi tahtmist, võiks ikka kõige enne püüda päästa olemasolevat suhet.
Oluline on märgata, kus te kõik koos oma eludega parajasti olete. Kui olite mehega veel kahekesi, oli ilmselt kummalgi aega nii iseenda kui ka kahekesi olemise jaoks. Kui sündisid lapsed, hakkas põhiline aeg ja energia kuluma lastele. See juhtub kõigi noorte lastega peredega ja on ohtlik koht paarisuhte jaoks. Vähem suhtepingeid ja suuremad ansid kokku jääda on neil paaridel, kes oskavad vanemliku hoole kõrval, milleks kulub suurem osa ajast ning energiast, seista ka selle eest, et olla ka kahekesi ning leida võimalusi laadida end päris üksinda olles. Nii tagatakse paarisuhte toimivus.
Lapsed on tillukesed vaid lühikest aega. Nad kasvavad suuremaks ja tuleb aeg, mil vanemlikule hoolele hakkab kuluma palju vähem energiat. Paarisuhe on koosolemise alus. Kui väikelastega pere arenguetapis paarissuhe fookusest välja jääb, et ole järgmisse pereelu etappi suurt midagi kaasa võtta. Ka statistika näitab, et lahkuminekute arv kasvab just eelkooliealiste lastega paaride seas.
Suhe ei püsi niisama, selle eest tuleb hoolt kanda. Paarisuhe on kõige olulisem, mehe-naise suhe lapsevanematena teisejärguline. Kui paarissuhtes tekivad probleemid, hakkab logisema kogu pere-masinavärk. Seetõttu ei ole kunagi mõistlik võtta vastu otsust elada koos vaid laste pärast. Tasub teha tööd selle nimel, et suhe oleks sisuline, mitte vormiline koosolemine laste ja pangalaenu nimel.
Suhte sees üksinda olla on isegi rängem kui ollagi üksi. Kui tunnete, et tahate oma suhtega tööd teha, seda jälle toimima saada, siis võiks esimene samm olla võtta aega kahekesi olemiseks ja rääkimiseks-kuulamiseks. Oma mõtete ja tunnete aus jagamine toob selgust ja võib luua aluse läheduse taastamiseks. Vastastikkune süüdistamine tekitab vaid suuremaid seinu teie vahele. Otstarbekam on siiralt rääkida sellest, mida te kumbki oma suhtest mõtlete, mida tunnete, mida vajate, mida olete valmis senisest teisti tegema, et asjad muutuksid.
Ei ole võimalik ajaratast tagasi keerata, et kõik oleks nagu enne. Seda ei tule, sest te kumbki pole enam need, kes olite kohtudes. Kuid kindlasti on võimalus taastada lähedust, kui kumbki pool seda tõsiselt soovib.
Võiksite kaaluda ka pöördumist perenõustaja poole, kui tunnete, et tahtmine probleemi lahendada küll on, kuid oskusi napib.
