Tere
katsun teha võimalikult lühidalt, kuigi teema oleks pikk. 5 a tagasi oli mehel väike kõrvalsuhe, mis tegelikult meenub mulle siiani ja mis jäi meil läbi rääkimata, sest mees ütles et kui ma tahan et ta minuga jääksi, siis me sellest enam ei räägi. Pärast seda on meie suhted läinud kuidagi sassi. On hetki kui mees ütleb et ma ahistan teda oma küsimustega on hetki kus ta ütleb et ma olen kõige parem. Nüüd aga on kestnud viimased kaks kuud mehe poolt üks suur jonn. Voodisse ta minu kõrvale ei tule, ütleb et ei taha. Ähvardab ära minna, ära läinud ei ole. Samas kui ta selle lause jälle ütleb, et tahab minna on mul väga väga halb olla. Kui sellest on möödas mõned päevad ja ta läinud ei ole hakkan ma mõtlema, et mida ta siis passib mingu minema. Mida ta jonnib ja piinab mind. Lähedasemaks on ta muutunud lastega, eks ta üritab nendega rohkem suhelda, minuga ta eriti ei räägi. Süüa ostab endale eraldi ja minu ostetud, tehtud sööke ei söö. Rääkida ta minuga ei taha, kui küsin mis sul viga, ütleb et mis mul viga peaks olema. Kunagi ta ütles, et kui mina temaga ei seksi, siis ta muutubki selliseks õelaks. Samas ma tõesti ei saa ju talle selga ronida kui ta meie magamistuppa ei tulegi(mujal on tavaliselt lapsed). Ja ma olen talle seksi pakkunud altkäe maksuks aga tegelikult on see mulle endale jube rusuv ja ma ei taha seda. Samas ma aga tahaks jällegi väga et ta tuleks, mind puudutaks, kallistaks kaissu võtaks. Ma juba kardan, et minust saab varsti pedofiil, sest kui meie kõige väiksem laps tuleb minu juurde, kui ma jälle kurb olen, võtab ümber kaela kinni ja kallistab, siis see on nii hea tunnne. Aga mul tuleb alati hirm, et issand, ma naudin juba lapse puudutusi, nii väga vajan ma oma meest. Ma olen püüdnud mehega sel teemal vestlust alustada, aga ta kas kõnnib minema, ütleb et jäta mind rahule, või et ma võin minema minna kui sa tahad. Ma ei tea isegi mida ma siit küsida tahan, segadus on nii suur. Mees on muidu ka väga kinnine inimene aga ka väga põikpäine, kui ta midagi ette võtab, siis ta naljalt ei tagane, olgu või vale see otsus, tema oma vigu tunnistada ei taha. Kidas ma saaksin endas selgust kas ma tahan temaga koos elada või ei taha. Ma arvan et lastel oleks parem kui neil on olemas isa. Ma olen juba mõelnud, et oh oleks juhtuks minuga mingi suur õnnetus, et äkki siis ta muutuks. Mõtlen et kui ma ni jubedalt kardan tema ära minekut, äkki on ikka minus mingid tunded tema vastu. Kuigi vahel on mul tõesti tunne et ma karjuks talle näkku, et jätku see tsirkus ja jonnimine, et see on nõme ja lapsik ja see on mulle vastik kui ta niimoodi käitub, aga ma ei julge Ma ei tea mida teha.
Tere,
lugesin huviga teie mõttevahetust ning leian sealt palju häid ja toimivaid mõtteid. Usun, et hetkel on sinu jaoks, Annaliisa, peamine leida vastus küsimusele, mille ise püstitasid: kuidas ma saaksin endas selgusele? See tähendab, et hetkel võid mehe täiesti tahaplaanile jätta ning tegeleda hoopis iseendaga. Sul ei ole võimalik temaga konstruktiivset vestlust arendada kui sa ei tea, mida ise tahad ja vajad ja milleks valmis oled (piirid). Eespool on pakutud juba mitmeid variante, kuidas selleni jõuda (kirjuta üles oma tunded ja mõtted, pane paberile koos ja lahus elamise plussid ja miinused, mine nõustaja juurde).
1)Millist elu sa tahad, millised on sinu eesmärgid? Need on väga keerulised küsimused. Üks viis vastusteni jõudmiseks on kujutleda oma 100a. sünnipäeva. Kes on kohal, kus see toimub, mida tehakse, milline sina oled? Kui pilt on olemas, siis tuleb kõige olulisem osa: mida kohalolijad räägivad sünnipäevalapsest?
2)Leia üles oma peamised väärtused ja uskumused, mis puudutavad peret ja paarisuhet (N: "mees on perekonnapea" või hoopis "mees ja naine on kooselus võrdsed ja arvestavad üksteisega" jne.). Sõelu nendest välja kõige olulisemad. Tuleta meelde, millise eluseiga või kogemusega on see uskumus tekkinud/kinnitust saanud. Kas see uskumus aitab sind ka täna liikuda oma ideaalide/eesmärkide poole? Uskumustega on nii, et ühel hetkel nad tekivad ja on väga abistavad, kuid aja jooksul võivad nad pigem arengule jalgu jääda. Uskumused saavad ja peavad elu jooksul muutuma - kui me just ei taha paigalseisu. Vaid sellisel juhul juhime oma elu ise, vastavalt oma eesmärkidele. Toon ühe isikliku näite. Olen pärit toredast ühtehoidvast perest, kus probleeme nagu polnudki. Väga harva olin tülide tunnistajaks (kõrgendatud hääl või hoopis vaikimine) ning need üksikud korrad olid mulle emotsionaalselt väga rasked - ma ei mõistnud mis toimub ja miks toimub, nägin, et vanematel on halb ja nad on õnnetud ning needsamad tunded võimendusid minus mitmekordselt. Tulemuseks on see, et minus juurdus uskumus - tüli/konflikt on halb ja seda on targem vältida (siit võib veel edasi minna - et vältida, on oluline teistele meele järele olla). Mõistuse tasandil tean juba ammu, et selline uskumus töötab igas eluvaldkonnas minu vastu, tean ja olen ka kogenud, et konflikt puhastab õhku ja aitab edasi liikuda, kuid esmane reaktsioon kipub ikka olema pigem hoidumine kui julgelt tüli tervitamine. Tahan öelda, et väga oluline on oma uskumustel sabast kinni saada, et nad enam automaatselt sinu üle ei võimutseks, kuid sama oluline on seejärel ka oma tegusid vaadelda ja tähele panna, kas uus uskumus on ka tegudesse jõudnud või vaid mõttetasandile jäänud.
Oma uskumusi vaadeldes saad paremini aru, mida sa tahad ja vajad ning suudad seda ka teistele teada anda.
3) Ideaalidega on nii, et nad peavad olemas olema, kuid neisse ei tohi kinni jääda. Milleks ise valmis oled? Mis on vähim, mida elukaaslaselt tahad? Kuhumaani ise oled valmis painduma? Miks?
Ütled, et lastel oleks parem kui neil on olemas isa. Isa on neil alati olemas ükskõik, mida te omavahelise kooselu osas otsustate. Praegune olukord, kui isa ei söö perega koos ja magab eraldi, ei erine ju lahusolekust muu poolest kui et katus on ühine. Ja et lastel on terve hunnik tähelepanekuid ja ilmselt vastamata küsimusi/ärevaid emotsioone. Mistahes otsus ja sellest lähtuvad selgitused lastele on igal juhul parem kui praegune olukord. Kuna isa on lastega isegi rohkem tegelema hakanud, siis ilmselt on temagi jaoks lapsed üks olulisi teemasid, miks mitte ära kolida. Arvestades ka seda, et tal endal isa sisuliselt ei ole olnud ja ta ei taha sama saatust oma lastele.
Abikaasast rääkides - ilmselt ei oskagi ta teistmoodi suhelda (isegi kui tahaks). Kuna ta on ema ja vanaema pealt õppinud peamiselt manipuleerimist, siis see on pagas, millega on teda iseseisvaks eluks varustatud. Kõike on võimalik õppida kui on tahtmist. Selleks soovitan soojalt paari- või pereteraapiat. Ka iseseisvalt on võimalik, kuid kuna protsess pole lihtne ja tugevad emotsioonid on mängus, siis neutraalne juhendaja on väga abiks. Kuid kõigepealt: kas sinul on tahtmist? Seejärel: kas elukaaslasel on tahtmist kui sina oled selgelt teada andnud oma vajadustest ja piiridest?
Palju jõudu nendele keerulistele küsimustele vastuste otsimisel!
Maarika
Seejärel tuleb asja praktiline pool, mis puudutab majanduslikku toimetulekut. Siin on teadupärast igasugused võimalused olemas.
Ma ei tea mida teha.