Abielus oleme üle 6 aasta ja kaks väikest last.
Nagu ikka väikeste laste ja töö kõrvalt ei jagu teineistele nii palju aega, kui tahaks. Muidu tundub kõik ok olema. Aga juba ammu tekkis mul kahtlus, et mehel on mingi südamesõbranna. Ma isegi ei kahtlusta, et midagi enamat, vaid keegi kellega ikka midagi on. See sai selgeks sellistes pisiasjades, et keegi rääkis seda ja keegi tegi teist ja sai tuttava käest mingit ägedat spordijooki prooviks jne. Kuna ta ei rääkinud konkreetsetest nimedes tekitas see minus mingi kahtluse. Siis luurasin tema telefonis (mis tekitab minus siiani häbi) ja nägin, et ta saadab oma spinningutreenerile (naine) iga päev keskeltläbi 1 sõnumi. Tavaliselt ta kustutab sõnumid kõik ära. Ükskord oli üks alles - see oli täiesti neutraalne - tere hommikust, ilusat päeva. Aga seda siis iga päev! Laupäeval, kui ta tööl on või kirjutab lõputööd tööl, siis on saadetud ka 3-4 sõnumit. Seda on näha kõnelogis, kus salvestab ka sõnumite arvu ja kellele (küllap seda ta ise ei tea).
Püüdsin sellest mehega ka rääkida. Küsisin otse, et mis sul selle treeneriga on. Ta ütles, et lihtsalt treener ei midagi muud. Aga rohkem ka ei seletanud. Ja väitis, et tal ei ole kedagi.
Samas ühel laupäeval, kui olin ka ühe selle naise saadetud sõnumit näinud (täiesti neutraalne oli lõpus, et olen arvutis). Samal päeval mees oli kaua arvutis ja kui mina läksin töötuppa, siis ta kähkus klõpsis arvutil kõik ekraanid kinni ja oli kuidagi närviline.
Mees ise käitub nagu ikka - ei ole kuidagi imelik. Aga mingi kole uss närib mu hinge. Sest kunagi 3 aastat tagasi oli tal kõrvalsuhe (mis piirdus vist tõesti vaid jalutamise ja teatris käimiseni, kuni selle avastasin).
Tahaks seda oma peast välja, aga ei saa. Mis nende vahel ikkagi on? Ja kui midagi ka ei ole, siis miks ta ei taha rääkida ja oli närviline, kui ma töötuppa läksin? Kas see on normaalne nn lihtslt sõbrale iga päev sõnumeid saata?
Täna ka rääkisin temaga sellel teemal.
Ta nagu algul tahtis ikka tagasi ajada, et ma näen luulusid. Jah, et nad suhtlevad, et ta aitab tal mingeid mehe firma maksu asju teha. Siis ma pidin tunnistama, et kas selleks saadetakse iga päev sõnumeid? Ta ajas tagasi. Ma siis tunnistasin ülesse, et tema telefoni olin vaatanud, et miks ta peaks töösõnumeid saatma pühade hommikul? No siis ta ei vastanud midagi muud, et kui et ta sovis head vabariigi aastapäeva.
Igal juhul seis on selline, et me pidime selle naisega ja vajadusel ka tema mehega kokku istuma, kui ma seda tahan.
Ja kui ma tahan võib ta ka spordiklubi vahetada.
Jah, et ta suhtleb temaga, aga ei midagi enamat.
Ma ei oska midagi öelda, nüüd ma tunnen ennast kui viimane idoot. Mingi osas ma teda usun, aga vasturääkimisi on nii palju. Miks alguses ajas kõik tagasi, pärast tunnistab küll, et suhtleb jne.
Lubas minuga tulla ka nõustaja juurde, kui ma seda vajalikuks pean.
Nüüd ma ehk uurin maad, kas ma näen tonti seal, kus seda ei ole. Kas ma olen haiglaselt armukade.
Kas teraapiast oleks abi?
Mis teie teeksite?
Nii piinlik oleks tunnistada, et olen tema telefonis nuhkinud. Aga hing ei anna ka rahu.
Kahtlused on ikka sellised, mis jäävad hinge närima ka siis, kui tonti tegelikult ei ole. Ja kahtluste valu paneb meid väga sageli tegema seda, mida hiljem piinlik meenutada.
Aga paarisuhe on kahe inimese vaheline suhe. Kui üks hakkab kahtlema, siis järelikult on midagi selles suhtes pikemalt puudu olnud või kiirete aegade ning muude igapäevaste asjade tõttu tahaplaanile jäänud. Võite endalt küsida, millal olite viimati kahekesi koos ja tegite midagi toredat, millal nautisite teineteise lähedust või leidsite aega teineteist kuulata? Millal tegite midagi sellist, mis Teile paarisuhtes suurt rõõmu valmistab? Kahjuks juhtub liialt tihti, et väikese lapse või laste kõrvalt paarisuhtele aega ja jaksu leida on raske (see on paras kunst!). Nii aga jäävad mõned perekonna hea toimimise jaoks olulised vajadused rahuldamata ja pinged aina kasvavad.
Abiks võib olla, kui saate oma mehega neist vajadustest rääkida. Selleks tuleb leida aeg, mil saate olla ainult kahekesi ja muud toimetused ei sega. Rääkige oma mehele mitte sellest kõrvalsuhte kahtlusest, vaid sellest mida Teie vajate ja igatsete (näiteks tähelepanuavaldused, kallistused jm). Rääkida võiks mina-keeles - "Ma soovin, et me oleksime rohkem koos" või "Ma tahaksin, et meil oleks rohkem võimalik omavahel rääkida" jne. Rääkige ainult enda vajadustest ja tunnetest ning hoiduge süüdistustest, sest need viimased ei vii kindlasti mitte lahendusteni.
Kuulata tuleks ka mehe vajadusi. Andke talle selgelt teada, et Te soovite teada, kuidas ta ennast Teie suhtes tunneb? Mida ta vajab? Et tema vajadusi mõista, tuleks kuulata nii, et vahele ei sega. Seda on kerge öelda, aga raske teha. Proovige mitte asuda kohe esimese tema poolse lause järel leidam õigustusi või lahendusi. Peegeldage talle tagasi seda, mida ta tunda võib või mida ta ütles ("Ma saan aru, et ka sina vajad...", "Sulle tundub, et..." jne).
Kui aga tundub, et sellest jutuajamisest ei ole kasu, sest pahameel, kahtlused ja teised negatiivsed tunded kipuvad võimust võtma, siis soovitan kindlasti pereterapeuti. Teie kaks väikest last vajavad, et nii Teie kui ka Teie mees oleksite õnnelikud ja rahul. Ja siis kaovad ka kahtluste tondid
