Alustan algusest!
Olen oma elukaaslasega koos elanud üle 2,5 aasta.
Algus oli nagu ikka, ilus ja roosiline. Tol hetkel ei häirinud mu mehe suitsetamine. Kuid kui ma rasedaks jäin, tegin ettepaneku, et ehk proovib mees suitsetamist piirata. Ning juba varsti suutis ta pahest täiesti jagu saada. Vähemalt nii nägin seda mina.
Vahel tuli ikka ette kordi, kus ta andis vähekene alla ja tegi paar suitsu (seda ka joogise peaga). Kuid millegi pärast on minule nende aastate jooksul saanud see vahepealne paari suitsu tõmbamine suureks draamaks. kõik mu sõbrad ja lähedased väidavad, et see on tühiasi, et ikka juhtub, kuid mina ei suuda sellega leppida. Hinges mul ju ikka kahtlus, et äkki hakkab ta uuesti suitsetama.
Samas ma mõtlen, et tal on ka ju oma elu ja ta suudab ise otsustada, mis on talle õige, kuid me oleme ka pere, kus tuleb ka teiste liikmetega arvestada. Ja mis mulle kõige rohkem selle kõige juures haiget teeb, on see, et ta varjab libastumisi minu eest. Kui sõpradega on väljas käidud, küsin ikka koju tulles, et kuidas läks ja kas ka suitsu seekord tehti. Vastuseks ei, kuid mu naiselik vaist ütleb midagi muud. Möödub paar päeva ja teema tõuseb taas päeva korda ning tuleb välja, et tegelikult ju ikka tehti ka sõpradega suitsu. Ja põhjus, miks mu eest seda varjati, oli see, et ma oleks muidu liialt närvi läinud.
Kuigi minu jaoks on teo varjamine usalduse ärakasutamine.
Kuidas saan ma uskuda ta sõnu?
Mida sellises olukorras teha?
Kuidas leppida olukorraga?
Kas on lahendust asjale?
Ma olen ummikus ning loodan, et ehk suuda keegi mind õigele teele juhatada, ilma, et ma oma mehest ilma jääks ning igal libastumiskorral draamat ei korraldaks.
Millegi pärast on see suitsetamine ikka väga hell teema mu jaoks.
Andke nõu, kui oskate!
Nagu ka ise tõdete, on suitsetamise teema Teile väga oluline ja puudutab hella kohta. Võiks koguni öelda, et see on laienenud usalduse teemaks omavahelistes suhetes. Või on see niipidi, et usaldus oli varem kõikuma löönud ning see väljendub suitsetamises ja selle varjamises. See polegi peamine, kuidas täpselt asjad on kulgenud, olulisem on see, et olete häiritud.
Kirjeldate, et igaüks peaks ise otsustama, kuid eeldate, et arvestama peaks ka ühishuvi. Kõlab igati mõistlikult. Pahatahti see osutub aga keeruliseks, et mõned otsused ei sobi teistele.
Lihtne ju olekski öelda, et mees võiks otsustada ja omada kontrolli selle üle, mida, kui tihti sööb-jööb ja kui tervislikku eluviisi harrastab. Niipea, kui keegi teine seda kontrollib, piire ja tingimusi seab, võtab see inimene ka vastutuse ja teeb teise sõltuvaks, abituks, otsustus- ja vastutusvõimetuks ning sageli hakatakse otsima viise piirangutest kõrvalehiilimiseks. Kõik see juhtub siis, kui ei teki endal sisemist veendumust selle vajalikkusest, väärtused ja hoiakud ei toeta käitumise muutust. Parim ju oleks, kui mees ei suitseta seetõttu, et ta usub, et see on kahjulik talle, Teile ja tulevasele lapsele, mitte seepärast, et olete selle talle keelanud ja teete draama, kui ta vahele jääb.
Suhtumise ja väärtuste muutmine ongi väga keeruline protsess. Tulemuslikum võib olla esialgu püüda jõuda kokkulepeteni selles, mis avaldab ilmselgelt kahju Teile ja veel sündimata beebile. Näiteks seada sisse reegel, et Teie juuresolekul, samas ruumis, kodus ei suitsetata. Ülejäänu suhtes, sõprade ringis või mujal olukorda kontrollida, on üsna tänamatu töö ja nagu selgub viib ka usalduskriisini, ega kujunda vastutustunnet.
Niisiis, keskenduge kokkulepete saavutamisele, väljendage seda, kui olete häiritud ning jätke mehele võimalus võtta vastutus oma käitumise, sh suitsetamise eest.
