Ei teagi kohe millest alustada Koos oleme elanud üle 15a. Meil on kaks toredat last (13 ja 7). Esimesed probleemid tekkisid 6 a tagasi, kui avastasin, et mehel on armuke. Süüdistasin kõiges ennast, kuna olin tõesti väga pühendunud väiksele pojale ja mees oli täiesti kõrvale jäänud... Andsin endast parima ja saime jälle kõik korda. 3 kuu pärast avastasin, et tal on jälle sõbranna tekkinud. Pärast suurt riidu palusin tal asjad pakkida ja ära minna aga ta ei teinud seda, vaid palus põlvili andestust. Elasime jätkuvalt koos aga suhtes oli tugev mõra. Aastad läksid ja haavad vaikselt paranesid ja mees andis tõesti endast ka 110%. Täna oleme jälle selle teema juures tagasi. Tal on järjekordselt sõbranna... Seekord on see, et sain asjale liiga kiiresti jälile ja midagi füüsilist ei ole veel nende vahel toimunud ja vaimselt on leek väga tugev. See kõik teeb mulle kohutavlt haiget. Mina, kes ma olen alati väga tugev isiksus olnud ja oma jonniga palju saavutanud, olen nagu narts. Me oleme alati saanud kõigest omavahel rääkida. Ta on mulle olnud abikaasa ja sõbra eest. Kõik arvavad, et me oleme ideaalne paar ja perekond ja nüüd on kõik jälle nii sassis, et ma ei leia lahendust. Mina süüdistan teda järjekorses afääris ja tema mind, et seda kõike poleks juhtunud, kui meie seksielu oleks korras. Ma saan sellest kõigest aru, et ma olen kohati töönarkomaan aga samas ma ei saa aru, miks ta sellest probleemist ei võinud mulle kohe rääkida, vaid tõi mängu jälle kolmanda inimese. Me oleme ju alati kõigest rääkinud ja see on meid ka nii kaua koos hoidnud. Tegin ettepaneku minna perenõustaja juurde aga tema vastas, et kus on garantii, et kõik jälle mõne aasta pärast kiiva ei kisu. Ma ei tea, mida teha... Kas üritada veel midagi päästa või lõpetada see lõputu õudus.....
Kallis, Õnne! Saan aru, et olete praegu hingeliselt väga haiget saanud. Peas on sada küsimust ja mitte ühtegi õiget vastust. Olukord pole teile uus, nagu kirja põhjal näha, aga ikkagi traumeeriv. Küsite, kas veel midagi päästa või... Vaatlen nüüd seda olukorda nii, nagu see mulle kirja põhjal tundub ja arutlen mõningate lahendusvõimaluste üle. Loodan, et leiate siit oma mõtetele tuge ja suudate teha otsuse, mis teid kõige õnnelikumaks teeb.
Igat olukorda/konflikti saab lahendada kolmel viisil1) Muuta teist inimest. Seda olete ilmselt siiani teha proovinud ja lootnud, et ta muutub ja varasemad lood ei kordu enam kunagi. Kahjuks see nii ei olnud, nagu nüüd on selgunud. (2) Muuta olukorda. Teha midagi teisiti. Üks võimalus on lõpetada suhe, siis veel ... võtta endalegi sõber/armuke ja võib olla veel lahendusi, millele mina praegu ei tule. Olukorra muutmine toob tavaliselt lahenduse, kuid kas parima, seda ette ennustada ei saa. (3) Muuta oma suhtumist. Lasen mehel teisega armurõõme nautida ja lepin sellega. Lõppude lõpuks on ta ju minuga ja meil on pere ja lastel isa. Võib olla arvate, et ironiseerin viimase pakkumisega, aga mõtlen seda täiesti tõsiselt. Tean naisi, kes just nii mehe kõrvalsuhetesse suhtuvad. Ja ma ei mõtle siin enesepiinamist ja oma tunnete salgamist vaid tõelist sisemist olukorraga leppimist. Rahu loomist oma hinge asja heade ja halbade külgede kaalumise tulemusel. Asi selles, et me ei leia enda kõrvale vigadeta inimest; ideaalseid inimesi pole olemas. On ainult vead, mida suudame taluda ja vead, mis on meie jaoks vastuvõetamatud. Mõni inimene suudab kõrvalsuhte andestada ja elada sisuliselt partneriga, kes peab kahte naist/või meest. Viimane variant on küll haruharva esinev. Teise inimese jaoks on selline olukorda täiesti vastuvõetamatu ja ta lõpetab suhte korrapealt, kui selgub, et partneril on olnud keegi teine. On inimesi, kes ei talu laiskust või lohakust või kamandamist, kuid muude partneri vigadega suudavad leppida. Seega, mõelge, kas abikaasa nõrkus teiste naisinimeste vastu on teile vastuvõetamatu või suudate ka seekord ( ja järgmistelgi kordadel) sellega leppida. Kui jah, siis laske asjadel olla, kui ei, siis otsige lahendust olukorra muutmisest. Mõelge, mis see on, mis haiget teeb? Kas häbi, et teised näevad ja mida siis minust arvavad või enesehinnangu langus, et ma pole küllalt hea või veel midagi. Pidage meeles, et teie ei saa vastutada mehe tunnete ja käitumise eest. Need ON tema tunded ja teie ega ka teine naine ei kutsu neid esile. Need tunded on kooskõlas mehe väärtussüsteemi ja vajadustega. Tema põhimõtted lubavad tal abikaasa kõrvalt nautida armurõõme teise naisega. Väärtussüsteemi muutmine on väga raske, kuid mõnel toimub muutus siis, kui olukord muutub kardinaalselt. Näiteks perekonna tõeline väärtus selgub siis, kui see on lagunenud. Abikaasa ja lapsed läinud.
Võtaksin nüüd oma mõtted kokku järgnevaga. Mõelge, mis on teie jaoks alternatiivid praegusele pereelule. Kuidas kujutate elu ette, kui lõpetate selle suhte. Mis teeb haiget? Kas tunne, et olen ärakasutatud või naerualune või üksildane või...? Mis on hullem, kas olla üksinda ja loota, et leian uue ja parema partneri või jätkata vanaviisi selle partneriga. Igal juhul olete praegu kriisis ja jaapani hieroglüüf, mis tähistab kriisi koosneb kahest märgist. Üks neist tähendab purustusi ja teine võimalust. Seda see kriis ongi. Kui midagi puruneb, siis tekivad ka uued võimalused. Mõelge, kas vana ja tuttav või uus ja tundmatu. Olen nõus Cat-iga, kes soovitab nõustaja külastamist, ükskõik kas koos abikaasaga või siis üksinda. Kindlast aitab nõustaja teil olukorda analüüsida, kui see iseendal üle jõu käib. Minu arvates on inimese põhiülesanne siin maamunal olla õnnelik. Tehke kõik selleks, et see ülesanne saaks täidetud.
Koos oleme elanud üle 15a. Meil on kaks toredat last (13 ja 7). Esimesed probleemid tekkisid 6 a tagasi, kui avastasin, et mehel on armuke. Süüdistasin kõiges ennast, kuna olin tõesti väga pühendunud väiksele pojale ja mees oli täiesti kõrvale jäänud... Andsin endast parima ja saime jälle kõik korda. 3 kuu pärast avastasin, et tal on jälle sõbranna tekkinud. Pärast suurt riidu palusin tal asjad pakkida ja ära minna aga ta ei teinud seda, vaid palus põlvili andestust. Elasime jätkuvalt koos aga suhtes oli tugev mõra. Aastad läksid ja haavad vaikselt paranesid ja mees andis tõesti endast ka 110%. Täna oleme jälle selle teema juures tagasi. Tal on järjekordselt sõbranna... Seekord on see, et sain asjale liiga kiiresti jälile ja midagi füüsilist ei ole veel nende vahel toimunud ja vaimselt on leek väga tugev. See kõik teeb mulle kohutavlt haiget. Mina, kes ma olen alati väga tugev isiksus olnud ja oma jonniga palju saavutanud, olen nagu narts. Me oleme alati saanud kõigest omavahel rääkida. Ta on mulle olnud abikaasa ja sõbra eest. Kõik arvavad, et me oleme ideaalne paar ja perekond ja nüüd on kõik jälle nii sassis, et ma ei leia lahendust. Mina süüdistan teda järjekorses afääris ja tema mind, et seda kõike poleks juhtunud, kui meie seksielu oleks korras. Ma saan sellest kõigest aru, et ma olen kohati töönarkomaan aga samas ma ei saa aru, miks ta sellest probleemist ei võinud mulle kohe rääkida, vaid tõi mängu jälle kolmanda inimese. Me oleme ju alati kõigest rääkinud ja see on meid ka nii kaua koos hoidnud. Tegin ettepaneku minna perenõustaja juurde aga tema vastas, et kus on garantii, et kõik jälle mõne aasta pärast kiiva ei kisu. Ma ei tea, mida teha... Kas üritada veel midagi päästa või lõpetada see lõputu õudus.....