tere...
...27 aastat koos elatud mehega ja abielus oldud. 2 aastat tagasi pidas salaja armukest ja ma uskusin ta potentsi probleemi, mis tegelikult ka olemas siiski on..võtsin ta vahele ja nüüd üle aasta käib kodunt teise naise juures...lahutusega venitab, aga selle siiski vast saan....
probleem aga selles, et ta ei lähe minema ja ootab, kuni maja müüdud saan,, samas ta vahel vägivaldne ja omu õigusi tagaajav - ütleb, et tal on õigus siin elada....mina aga igakord stressis, kui ta armukese juurde läheb....
meil oli terve elu ühine äri, mis minu nimel, selle kahe aasta jooksul ei ole ta mind ärisse kaasanud, vaid armukesega laatadel käinud....tekitas mulle ka 17000se sotsvõla, sest seda ta ei maksnud, ajas massu kaela...minule siiski süüa ostis, see oli ka kõik....isegi rinnahoidjat pole saanud...
nüüd, kus saan ka lastelt abi, tahaksin, et ta minema läheb, aga ta ei lähe...
maja juriidiliselt minu nimel (pärandus), aga moraalselt tal sellele mingi osa õigus on...samuti pole ta siia sissekirjutatud....
midagi ette võtta ka suurt ei saa, sest ta palju tapmisähvardusi teinud - nu tagantjärele seda ma muidugi tõestada ei saa, sest ka pealtnägijad olnud suht omad inimesed....
maja on müügis olnud juba kaua ja ehk ei saagi müüa....eelmise maja rahad kõik ta ärisse enamvähem läinud - autod puruks sõidetud ja mina pole sealt midagi saanud...
raha ja varandus veel savi mul, aga kuidas tast vabaneda, tahan sellele õudusele lõppu....
tean, et ta vajaks psühhiaatrilist abi, aga arstile ta ei lähe, ta terve elu olnud äkiline ja kontrollimatu - on olnud palju kordi nuga kõri peal - kannatasin ära, seda enam, et pärast nuttis ja teadsin, et see tal haigusest, aga miks pean nüüd seda taluma, kui tal uus naine....
ta ütleb, et seadused ei loe, midagi ei loe, et me ei ela kiviajal ja tal on õigus oma kodunt käia armulese juures....kooos nad ei saavat elatud, sest korter väike.....samuti ei tea see uus naine midagi mu mehe vägivaldsusest ja pole minu asi hoiatada, sest mees ütles mulle, et kui torgin, lööb maha....pean olema temaga ääretult leebe, siis ta hea...terve elu seda püüdsingi, aga nüüd mul ka juba närvid läbi - isegi pea väriseb vahel, kätevärinast rääkimatta......
palun mingisugustki nõu Teilt...
Tere, M!
Teie kirja lugemine tekitas minus väga palju tundeid, vihast nördimuse ja kaastundeni. Mõtlen, et 27 aastat sellist elu nagu kirjeldate - see võib põhineda ainult väga suurel hirmul või armul. Küllap on seal olnud mõlemat, kuid tänaseks olete kuigivõrd nendest üle saanud ja tahate oma elu muuta. Tundub, et praegu kardate siiski oma mehe vägivaldsust ja püüate tema vihast hoiduda. Kindlasti on see mõistlik, sest kui ta on nii vägivaldse käitumisega, nagu kirjeldate, siis võib temalt kõike oodata. Arvan, et esimene asi, mida teha võiksite, on otsida juriidilist abi. Kuna ma ei tea, kus elate, siis ei tea ma ka, kuivõrd on teil võimalik juristiga kohtuda. Siiski usun, et on võimalik leida tasuta abi nii kohtute juurest, kui ka näiteks naiste varjupaikade kaudu. Viimased on minu teada siiski ainult suuremates linnades. Samuti osutavad mõned kriisi- ja nõustamiskeskused ja ka linnade päevakeskused tasuta juriidilist abi. Tean, et ka siinses foorumis on jurist teavet pakkunud. Võite helistada perekeskuse telefonil ja küsida, ehk saab sealt juba mingit teavet. Usun, et kui hakkate telefonitsi või internetist infot otsima, jõuate lõpuks teile sobiva teabeni. Ma arvan, et oma osast maja, firma ja muu vara osas pole küll mõtet loobuda. Samas vajate uue elu alustamiseks piisavalt vahendeid ja kes oskaks varajagamise küsimusi paremini korraldada, kui jurist.
Kirjutate veel, et mees ei lähe ära. Miks ta peaks? Temal on ju hea. Keegi, kes teeb süüa ja ei hakka vastu, on kogu aeg olemas. Teie käitumine on ette teada ja seal pole ootamatusi. Ma arvan, et mees ei usu siiani, et suudate tema juurest ära minna ja üksinda elama hakata. Kui see siiski sünnib, võib see teda väga vihaseks ajada. Seega peaksite mõtlema, et kui lahutuse algatate ja temast lahkute, siis kus on turvaline olla. Kirjutate, et lapsed saavad teid toetada. Kas nad saavad teile ka turvatunnet pakkuda? Kas on inimesi, kellega koos võiks alguses elada ja liikuda. Või saate mehest kaugemale elama kolida? Hoolimata hirmust mehe ees või õigemini just sellepärast, peaksite otsustavalt tegutsema. Seda ennekõike oma tervise huvides, sest närvid ei saagi puhata, kui elate endiselt pinge ja hirmu all. Mõistan, et suur elumuutus on raske ja hirmutav, kuid arvatavasti siiski parim lahendus teie jaoks. Otsige toetajaid ja liitlasi ja hakake tegutsema. Jõudu ja julgust!
