Tere.
olen elanud oma elukaaslasega koos 20 aastat. Lisaks sellele möödus ka meie lapsepõlv koos. Meil on kaks tütart üks saab jaanuaris18 ja teine detsembris 9 aastat vanaks.
Selle kuu kaheteistkümnendal kuupäeval pani elukaaslane asjad kokku ja kolis linna üürikorterisse. Ta tahtis minna juba mais aga siis sain kuidagi ta maha rahustada. Lapsed aga on minuga maal ja ei taha emajuures linnas olla. Mina neile mingeid takistusi ei tee ja olen öelnud, et kui tahate minna siis minge ja kui tahate jääda siis on mul selle üle ainult hea meel.
Probleemid (minupoolsed) algasid kuskil 4-5 aastat tagasi, kui naine teatas, et ta on rase. Viisin ta arstile läbivaatusele ning kui ta sealt naases olid silmad märjad ja teatas, et tal on emakaväline rasedus ja ta peab nüüd võtma mingeid tablette et rasedus katkeks. Olin väga õnnetu ja tundsin talle kaasa kuna ka tema tundus olema õnnetu.
Armastan lapsi väga ja lootsin, et saan omale poja ka kuid läks sedasi.
Naine võttis tablette aga rasedus ei katkenud ja ta teavitas, et peab minema haiglasse.
Kui sedasi siis sedasi, viisin autoga ta linna ja ütlesin, et kui vaja tulen kohe järgi. Õhtul töölt tulles oli naine juba kodus- oli tulnud bussiga. Mulle tundus see kummaline, sest ta eelistas alati bussile autot.
Elu läks omasoodu edasi aga mu süda tundis, et midagi ei ole õige. internetist uurisin emakavälise raseduse kohta ja selgus, et seda tablettidega katkestada ei saa. Siis oli selge, et ta valetas mulle.
Et mitte juttu väga pikaks ajada tuli, asja uurides, ilmsiks tõde, et rasedus oli täiesti normaalne ja kuna tabletid ei katkestanud rasedust siis tegi abordi.
See oli täielik krahh- ma ei saanud aru kuidas ta sai seda mulle teha. Kõike oleks saanud ju lahendada teisiti. Kui tahtis aborti teha siis olgu nii aga miks selline vale???
peale seda ma ei usaldanud teda enam, kõik käimised tundusid kahtlased-iga versioon mingist teemast tundus vale. Eks see kahtlustamine hakkas ka temale närvidele. Siis tuli ilmsiks, et ta on hakanud suitsetama (siis ta oli vist 32 aastat vana) aga nii vanalt ei hakka inimene enam naljalt suitsetama, tavaliselt juba püütakse loobuda kui ennem suitsetati. Normaalset vastust minu kusimustele, et "MIKS sa suitsetama hakkasid" ta anda ei osanud.
Lühidalt, ühelegi probleemile ta lahendust leida ei püüdnud, alati olin mina see kes võttis ümber kaela kinni ja palus andestust-sest ma ju armastan teda.
Nagu eelpool öeldud sellel kevadel(mais) tahtis ta minna ära kuna ta olevat nendest jagamistest väsinud ja üleüldse ta ei tahtvat maal elada (ise maal sundind-kasvand).
Siis õnnestus mul teda ümber veenda ja lubasin tema tegemiste kohta enam küsimusi mitte esitada.
Terve suve tundud kõik normaalne olevat kuigi ta oli tihtiligu tujust ära ja mossitas.Ma ei teinud sellest välja, sest teadsin, et kui kusin siis ta hakkab jälle ütlema, et mis sa uurid koguaeg jne.
Kõik nagu sujus, keetis moose ja tegi kurke sisse nagu vanasti.
Oktoobri algul leidsin vanade paberite hulgast laenulepingu.
2006-ndal aastal oli ta võtnud tolleaegsest hansapangast laenu 19000 krooni. See oli aeg kus meil oli rahalisi raskusi ja ka mina soovisin pangalaenu võtta, et kodu korrastada. Ma rääkisin talle tolajal sellest aga ta arvas, et tema ei pane siia majja ennem ühtki senti kui maja päriselt meie nimel. Kui nii siis nii, jutt jäigi sinna paika.
tema aga võttis laenu ja kinkis selle sõbrannale kuna tema olevat olnud hädas. Mis aga kõigehullem, ei ole ta saanud sõbrannalt seda raha tagasi. midagi on saanud kuid vähe.
Ühesõnaga tegi sõbrannale headmeelt ja maksab seda laenu pangale ise tagasi.
Vot sellised probleemid. Ja see viimane seik sai ka otsustavaks ja ta läks ära nii minu kui ka laste juurest.
Ma nutsin nagu titt ja palusin tal tagasi tulla, sest murekoormaid on ju lihtsam kanda kahekesi, kui ta ainult oleks mu vastu aus ja ei valetaks ja rohkem polekski vaja mu meelest.
Kuid tema on jäänud endale kindlaks ja ei tule- istub linnas oma pooltühjas korteris ja nutab ja lapsed on minujuures nukrad ja väike tütar muudkui küsib minult, et millal emme koju tuleb... mis ma talle vastan???
Naise lahkumine on teile ja tütardele valus kogemus. Kuigi olete püüdnud temast aru saada, on paljud küsimused jäänud vastuseta. Võib vaid oletada, et Teie naist vaevas miski ja me ei tea, miks oli tal raske olla avatud ja aus. Kõige kahetsusväärsem ongi see, et te ei saanud olulistest asjadest omavahel rääkida ja pani teineteise usaldamise proovile.
Üsna lootusetu on ka kirja põhjal oletada, miks naine selliseid valikuid tegi ja miks otsustas ära minna. Kindlasti ei olnud ega ole ka praegu see talle kerge. Olete omalt poolt väljendanud soovi kooselu jätkata, raskustes tuge pakkuda, väljendanud ka oma tundeid. See kõik on väga tähtis, sest naine teab, et olete tema jaoks olemas, kuigi ta on praegu otsustanud eraldi elada. Vahel on vajalik ka sellist valikut aktsepteerida. Võimalik, et on vaja aega, et asjad saaksid selgemaks. Nii praegu kui ka edaspidi on oluline hoiduda etteheidetest ja süüdlase otsimisest.
Mis on kindlasti praegu vältimatult tähtis teema, on laste ja ema suhted. Jätta lapsed teadmatusse on, nii väiksemale kui ka suuremale, kindlasti väga raske taluda. Ei pea ega pole ka mõistlik rääkida, mis täpselt isa-ema vahel pingeid tekitas, ammugi mitte teineteisest halvustada, küll aga saab rääkida lastele seda, mida on vanemad otsustanud ja kuidas edaspidi suhtlemine, külaskäigud, vanemate osalemine laste elus toimub.
Kuidas teie omavaheline mees-naine suhe ka jääb, on teil ju ikka ühised lapsed. Kui praegu ei õnnestu selgust saada naise jaoks keerulistes teemades, siis proovida tasub kindlasti säilitada suhet laste heaolu nimel kui lapsevanemad.
Soovin, et Teie halb uni lõppeks, hommik tuleks selgem ja paistas taaskord jälle päike.
