Tere,
Oleme suhtes 7 aastat. Koos oleme palju asju läbi teinud. Aidanud ehitada ämma maamaja, rohkelt matkanud, üle elanud mehe keemiaravi ja saanud imetoreda järglase, kes on tänaseks 3-aastane.
Mure on aga selline, et oleme nö kaks kõva kivi. Ehkki armastus näib olevat suur ja murdumatu.
Mina olen pisut depressivne inimene aeg-ajalt. Siis ei tee ma eriti midagi peale tööl käimise ja muu hädavajaliku. Muidugi lapsele pühendun maksimaalselt. Mees on optimistlik, väga ettevõtlik ja asjalik, igati tubli.
Koos oldud ajaga oleme jäänud teineteisele võõramaks. Mina olen vaesest perest, tööinimene. Proovisin omandada kõrgharidust, kuid osutus keerukaks nendes tingimustes. Samal ajal on mees jõudnud omadega doktorantuuri. Väga positiivne ja tore, kuid sellest on nii palju pingeid tekkinud.
Esiteks minu kompleks, et ma ei kõlbagi enam nii haritud mehele oma keskharidusega ja lisaks mehe saavutusvajadused, mille täitumiseks kulub palju vaba aega.
Me mõlemad näitame oma tundeid palju välja. Temale ei meeldi minu vead (sh nö õpitud abitus, et ma ei jõua saavutusteni). Minule tekitab muret, et kuigi pereelu on aktiivne ja tore, ei ole meil teineteisega kahekesi olemiseks eriti aega ja energiat päeva lõpus. Tüüpsituatsioon on : õhtul laps magama, mees õppima või lugema ja hommikul hästi vara mees juba lahkub, tihti trenni enne tööd. Päris tihti näeb üldse meie elu välja nii: laps antakse teineteisele lihtsalt üle, et kumbki omi asju ajada saaks. Minul mõistagi neid omi asju palju vähem....
Olen selle üle proovinud nii- ja naapidi arutleda, lõppkokkuvõttes on see tema sõnul vingumine ja hala.
Nüüd siis juhtuski, et ühel seminaril ta tutvus kellegagi ja kohtusid mõned korrad. Rääkis mulle ise ausalt ilusti kõik ära ja kahetseb. Neiuga suhtlemine olevat mitte põhjus, vaid tagajärg meie suhtes. Täna lõpetas tolle suhte (eile kuulsin sellest esmakordselt).
Minul on ikkagi hinges kahtlus, kas meist saab niiviisi asja...
Olen väga õnnetu ja löödud. Parajas shokis alles veel.
Pidime võtma mõtlemiseks aega, kuid ta otsustas juba täna see suhe lõpetada ja on homme kodus tagasi... Ma ei tea... Peaksin vist ise nüüd mõtlema minema...
Lapsest on ka hullult kahju, et näeb sellist asja pealt.
Mida soovitate ette võtta suhte lappimiseks, kas nõustajast oleks abi?
Olete suures mures oma suhete pärast mehega ja kardate, et ta võib ka edaspidi luua teisi suhteid ning Te ei tea, mis saab nii jätkates teie kooselust, perest.
Kiire ja lühike vastus oleks see, et kindlasti tasub minna pere- või paarinõustaja juurde ja mitte oodata kuni on juba hilja. Vähe kasu on psühholoogi juurde minekust siis, kui näiteks mehel on kellegi teisega kujunenud lähedussuhe ja ta soovib lahkuda. Praegu on ta ju otsustanud teise naisega suhte katkestada ja see on hea märk. Hea suhe ei tugine sellel, mis elukutset ja haridustase kellelgi on. Olulisem on ikka see, kuidas te teineteisega koos end tunnete, mis muudab teid teineteise jaoks oluliseks, eriliseks ja lähedaseks. Mis oli see, mis teid on teineteise juures köitnud, mis pani koosolemisest rõõmu tundma, mis varem oli teisiti, kui kõhklusi veel polnud ja mida tegite koosolemiseks, teineteisele pühendumiseks. Praegu on oluline hetk nendel teemadel rääkida ja tähtis on see, et te mõlemad tahate midagi teha suhte hoidmiseks ja ütlete selle välja.
Head teineteise taasleidmist!
