Mure selline. Meie suhe oli kestnud 15 aastat (sellest 10 abielus), meil on kolm last (12, 9, 2). Nüüdseks on mees juba 5 kuud mujal elanud (üüris korteri). Juba mõnda aega olid meil probleemid, millest omavahel rääkides ei jõudnud me kunagi kuhugi, vaid üksteise süüdistusteni. Olime surnud ringis. Jõudsime niikaugele, et mees ütles, et vajab aega mõtlemiseks, et võtab abielupuhkust. Olin sellega nõus, lootes, et ehk jõuab ta endas selgusele. Edasi teatas, et ei tule enam koju tagasi. Siis tuli veel välja, et ta oli leidnud endale noorema naise (töökaaslase), kellega aeg-ajalt kohtub. Ta ütles, et ei tule koju tagasi , kuna ei suuda seda endale ja sellele teisele naisele teha... Nüüd siis elame eraldi. Mul on kohutavalt raske, hing on haige ja ei leia leevendust. Meest nagu ei ole enam, aga käib vahetpidamata minu kodus, veedab praktiliselt kogu oma vaba aja siin. Kui ma küsisin, et miks ta koju tagasi ei tule, et näib, et talle meeldib siin, siis ta vastas, et meeldib küll jah, aga talle meeldib mujal ka. Olen soovinud talt lahutust, aga ta ei taha seda, väites, et mis sellest paremaks läheb.
Küsimusele, et otsustagu ära, mida ta soovib, vastab ta alati, et ta ei tea isegi, mida ta tahab, aga et ta ei suuda mulle olla truu abikaasa. Ta tahtvat ka teiste naistega magada. Relvitukstegev ausameelsus...
Laste pärast ei saa tal keelata siin käimist, kuigi mulle teeb pidevalt tema nägemine haiget. Meie põhiprobleem oligi, et ta oli vähe kodus ja veetis liiga palju aega tööl, töötades kolme koha peal. Nüüdseks ta püüab ja on rohkem lastega ja ühtlasi ka minuga. Isegi kui lapsi kodus pole käib ta siin. Mul on ikka veel tema vastu tunded ja aeg ajalt tuleb mõte, et parem see, kui mitte midagi. Sest iseenesest ma ju nii väga tahangi, et ta meiega oleks. Saan ka aru, et ma ilmselt ei austa ennast piisavalt, et lasen endaga niimoodi käituda, aga mul on kõigest nii kohutavalt kahju. Mehe käitumisest võin ma välja lugeda kahemõttelisi signaale, mis minule ütlevad, et ta tegelikult tahakski siin olla. Ta ise on varem öelnud, et ta saab aru, et ta peaks siin meiega olema, aga ta lihtsalt ei suuda.
Kas peaksin siiski lahutust nõudma, et kaoks tobe lootus, et ta siiski koju tagasi tuleb? Antud juhul ei saa ma leida hingerahu, sest ikka veel loodan kogu aeg. Nii ei saa ma oma eluga ka edasi minna. Mida sellisest mehest arvata? Kui ta ei suuda otsustada ja vastutada oma tunnete ja tegude eest, kas siis mina peaksin seda suutma tema eest?
Olete kaotanud hingerahu ja vajate selgust, kuidas edasi.
Selline olukord on kahtlemata Teile haiget tegev ja ilmselt keeruline ka lastele.
Selge see, et mees saab nii jätkata kuni tal on mugav seda teha. Kui jätate talle valikud ja otsustamise, siis seda Te juba teate, kuidas talle parim on - ta teebki nii nagu talle sobib. Miks ta peakski sellisest heaolust loobuma, kus ta võib tulla ja minna nagu soovib, tundes, et ta on oodatud, oma lastele hea isa ja ka Teie hoolite temast. Ta on saanud ka ausalt ära rääkida, et säilitab teise suhte,sest ei kavatse Teile truu olla. Isegi süütunnet pole vaja tunda.
Täiesti loogiline, et lahutus midagi tema jaoks paremaks ei tee.
Kogu loo juures on aga oluline, et see ei sobi Teile. Kooselus ja paarisuhtes on ikka kaks poolt ja mõistmine, teineteise heaoluga arvestamisel on oluline vastastikusus. Selle nimel, et parem see kui mitte midagi, olete leppinud sellise olukorraga, kus mees tuleb-läheb nagu talle sobib ja lootustki aitab alles hoida.
Nõus, et laste isana on see hea, et kohtumised on sagedased ja oodatud, kuid kodu on siis kodu, kui ta on üks ja konkreetne, samuti paarisuhe, mis tähendab usaldust, kindlustunnet ja pühendumist. Laste vanematena on teil võimalik sõbralikult suhelda ja lastega kontakti hoida ilma, et peaksite jätkama mittetoimivat paarisuhet.
Teile on oluline selgus enda jaoks, kas lepite sellega, mida mees on valinud või mitte. Tema valik oli jätta teed lahti erinevateks suheteks. Nüüd on Teie valik, kas nõustute sellise kooseluga või mitte ja talle seda selgelt teada anda. Hingerahu ja eneseväärikuse saate tagasi siis, kui oma vajadusi selgelt tunnetate ja arvestate, st võtate vastutuse oma heaolu eest endale ega lase sel sõltuda vaid mehe valikust.
Nagu kirjas mainite, siis olite oma abielus surnud ringis juba mõnda aega. Mees on väitnud, et peaks küll perega olema ja meeldiks ka, aga ei suuda. Mis selle talle raskeks teeb? Kui olete jõudnud mõlemad arusaamale, et soovite kooselu jätkata, siis selle õnnestumiseks on oluline vältida nn vanu mustreid. Nende vältimiseks on vaja mõista., mis siis varasemalt viltu on läinud. Kui omavahel on oht jääda tülidega kimpu, siis oleks abistav pöörduda spetsialisti poole.
Kõige alus on aga vastastikune soov jätkata, teineteisesse lugupidavalt suhtumine ja hoolimine.
Selgust ja hingerahu.
