tunneme teineteist 7 aastat.abielus aasta-meil on 2 last-2ja3aastane.tunnen,et ei armasta oma meest enam-ei aust teda ja usaldus on kadunud.pidevad lubadused kunagi,mis ta murdis ja palju muudki.utlesin,et tahan lahutust,see tuli talle ullatusena ja ta tundus murtud olevat.kahju hakkas temast ja motlesin edasi proovida.kuid tunnen,et ei suuda.seks temaga on nagu vägistamine,rääkimine tuutu-ta tundub mulle nii rumal,koosolles tahaks ära kulla minna.olen proovinud olla lahus-olin kuu aega ema juures,mulle meeldis see vabadustunne.mul pole kedagi teist aga suhe painab mind.ta hoiab lapsi,teeb kodutöid,votab vahel napsui,tubli töömees.seisab kodus ja utleb,et armastab mind.tunnen end suudi,sest viga nagu elul pole.tahan,et oleksime sobrad.aga ta ei taha,utleb ,et tuuritan.mida teha,kuidas lahutada,et saaksime normaalselt pärast läbi.
Suhte lõpetamine on alati vastutusrikas tegevus. Eriti siis, kui suhtes on ka lapsed, nagu teil. Teisest küljest on mõttetu elada suhtes, mis ainult piinab ja ei paku mingit rõõmu. Kõigepealt võiks siiski mõelda, et miks te abiellusite selle mehega. Mis olid need head omadused, mis teid köitsid? Kuhu need nüüd jäänud on, miks need enam tähtsad pole? Ütlete, et armastus on otsas. See võib olla tõsi, kui mõelda, et armastus on pimestav kirg ja külgetõmme. Psühholoogid väidavad, et see kaob poole aasta kuni kahe aasta jooksul. Kui mõelda, et armastus on vastutus loodud pere ja partneri ees, kes teile loodab, siis võiks proovida ARMASTADA. Sel juhul on ARMASTUS ühe tegevuse - armastamise - tulemus. Armastage oma meest, st, hoolige temast, hoolitsege tema eest ja võib olla sünnib sellest armastus. Kui aga tunnete, et ei võta vastutust selle suhte püsimise eest, siis soovitan enne lahutamist lugeda M. Kirshenbaumi raamatut: Liiga hea, et lahkuda - liiga halb, et jääda. Kui olete lahutuse või kokkujäämise + ja - kokku arvutanud, siis toimigegi nende järgi. Kannatlikkust ja kaalumist!
