Lahutasime oma abielu sel kevadel. Lapsed jäid minuga, isa lubas nendega edasi suhelda ja isaks edasi jääda.
Ise ta lastega lahutusest ei rääkinud, jättis kõik minu teha. Mina olin ka see, kes andis lastele edasi lubaduse, et isaga suhtlevad edasi.
Nüüd, 4 kuud hiljem oleme seisus, kus ta enda initsiatiivil pole kordagi lastega suhelnud. Minu soovil kaks korda - siis kui laps oli haiglas, käis teda korra vatamas.
Ja paar nädalat tagasi poja kümnendal sünnipäeval. Sünnipäeva pidin talt lausa välja pressima. Lubas küll tulla, aga siis teatas, et muud asjad tulid vahele, tuleb hiljem. Ja hiljem ka enam tulla ei tahtnud. Lõpuks tuli, aga niimoodi ei näe mina sel tulekul mõtet
Otsustasin, et mina talle enam lapsi peale ei pressi, las siis olla nii, ma ei saa teda vägisi lapsi armasta,a panna.
Aga süda ei anna rahu. Lastest on kahju. Ja ma ei suuda mõista, mis teda selleni on viinud. Ta oli superisa, kui öapsed olid väikesed. Nüüd pubeaeelsete noormeestega ta enam suhelda ei taha
Nii üldise kirja põhjal (ei ootagi isiklike andmete avalikustamist rohkem) ei oska anda ühest põhjendust käitumisele. Teen mõned oletused ja loodan, et see aitab teil edasi mõelda ja lahendusi otsida. Kui aga neist abi pole, siis minge nõustaja juurde, kus saate oma olukorda arutada avameelselt ja leida ka kõige sobivam lahendus. Nüüd oletusi. Kui abikaasal on praeguseks uus suhe tekkinud (ma ju ei tea), siis võib olla ei jätku tal tahtmist ja aega oma suurte laste jaoks. Tuletage meelde, kuidas oli, kui olite armunud. Või toob suhtlemine lastega kaasa probleeme uues suhtes (partneri armukadedus?). Teine võimalus, et lahkumine lastest tegi väga haiget ( kirjutate, et oli superisa) ja iga uus kohtumine kisub nüüd selle haava jälle lahti ja valu tuleb tagasi. Sel juhul inimene hakkab vältima haigettegevaid situatsioone ja antud juhul püüab lastega võimalikult vähe suhelda. Põhjusi võib olla muidki, mille peale mina ei tule. Võib olla on tal süütunded laste ees ja hirm, et lapsed hakkavad esitama ebamugavaid küsimusi, jne. jne.
Mida teha? Probleemi lahendamiseks prooviksin eksabikaasaga rääkida. Annaksin oma tunnetest teada ja sellest, mis olukorras muret teeb. Paluksin temalt ettepanekuid, mida lastele öelda ja kuidas olukorda lahendada. Kui ta ikkagi valib nn. põgenemise olukorrast ja ei soostu rääkima ei teie ega lastega, siis otsiksin abi nõustajalt. Oluline, et lapsed võimalikult vähe kannataksid ja asjade seisust õige pildi saaksid. Kuid sama oluline on ka teie enda hingerahu ja psühholoogiline seisund. Vaid tasakaaluka ja rahulikuna suudate olla oma lastele toeks ja abiks. Seepärast hoolitsege ka enda heaolu eest. Jõudu ja rahulikku meelt!
