Eelmisel nädalal oli mu abikaasal juba mitmendat päeva stabiilselt väga paha tuju. Minu mitmekordsete arupärimiste peale selgitas ta, et elu läheb nii halvasti, tal on kõik nii "s..asti" (tema väljend).
Selgituseks, et meil on maja, aed, kummalgi suht kõrgepalgalised töökohad, kolm toredat last (kaks ühist ja üks minu esimesest abielust).
Füüsiline tervis mõlemal korras.
Siis mulle meenus tuttava räägitud lugu, tema tuttava õe kohta: elavad eakas invaliidist ema ja täiskasvanud sclerosis multiplexi põdev poeg ahiküttega korteris. Ema pole oma poega eluaeg silmist lasknud, nüüd on ise pea liikumisvõimetu ja püüdis end koos pojaga vingugaasiga tappa. Mõlemad nüüd haiglas, ema raskemas seisus kui poeg.
Sellele loole mõeldes tunduvad kõik enda elu raskused kuidagi tühiste ja naeruväärsetena. Pangalaen, laste jonnituurid või tubade segiajamine - no mis raskused need on, minu tervise ja minu palga juures? Küsisin mehelt, mis siis konkreetselt nii "s..asti" on, et seepärast peab nii morn kõik aeg olema. Ta ütles, et lapsed ei kuula sõna, tema tehtud remonti ei väärtustata, ühtki head asja enam elus järel pole. Mulle tundus selline arvustamine üpris karm. Ütlesin et juba ainuüksi see on kõige suurem väärtus, et meil on need kolm last, ja et mees on olnud nii tubli, et saanud hakkama majaehitusega... ja et meil on tööd ja et oleme üksteisel olemas
Ma õigupoolest ei mäleta mida ma sel hetkel veel kokku rääkisin, igaljuhul mulle negatiivset tagasisidet enam ei tulnud ja tänaseks päevaks on ka mehe meeleolu veidi tõusnud. Probleem võib aga tagasi tulla, sest mulle tundub, et mees ei tule hästi oma tunnetega toime - ei suuda neid teadvustada, on harjunud oma lapsepõlvest pärit autoritaarse kasvatusmeetodiga, lisaks kõigele tarvitab mees iga päev vähemalt 2 liitrit lahjat õlut või muud lahjat alkoholi. Kardan, et kui ta põebki depressiooni, võib alkoholitarbimine stressi enamgi süvendada. Käitumisele alkohol tema puhul mõju ei avalda. Joob õhtul oma õlle ära ja heidab magama. Ei tea, mida ma omalt poolt ära teha võiksin, vahel tuleb sellise totaka kaaskannataja tunne peale, eriti kui näen et vahel teeb ta lastele ülekohut, ei arvesta nende tunnetega, ei oska neid õieti motiveerida vms. Mina olen siis see puhver-isik, kes neid suhteid tormab lappima ja alati peab olema pealik ja pressiesindaja kahe poole vahel. Lapsed käivad oma muresid kurtmas ja jonnimas ja vingumas ka ainult minu kallal. Tunnen, et hädasti oleks professionaali head nõuannet vaja... aga ka mehele - (kes põeb hirmsat psühholoogi/nõustaja foobiat ega mingi väega nõustu tunnistama, et tema ellusuhtumises miskit valesti võiks olla).
Annika, Sinu lugu on justkui õpikutekst, mis selgitab tüüpilist mehelikku käitumist. On leitud, et meestele ( tegelikult poistele) ei õpetata tunnetega ümberkäimise kunsti. Ainuke viis, mida nad valdavad, on tunnete mahasurumine ehk endasse peitmine.. Kusagil sügaval on veendumus, et mees peab olema alati kõigest üle ja kõigutamatu. Sellepärast ei saa nad ka abi küsida. Naispsühholoogi juurde sattumine tähendab sisekõnes midagi sellist:" Mis mees sa ka oled, kui pead naise käest nõu küsima?" Siin kaotab mees enesest lugupidamise. Meespsühholoogi juurde ei saa minna, sest siin kardab mees kaotada lugupidamist sookaaslase silmis. Sisekõnes:"Nüüd ta (pühholoog) mõtleb, et mis mees see selline on, kes ise oma asjadega toime ei tule?" Nii ei jäägi muud üle, kui oma mured pudelisse uputada. Mida siis selle TÕELISE MEHEGA teha, kuidas aidata? Sanomi ja Hinge on juba jaganud häid nõuandeid ja neid ma kordama ei hakka. Kui mees jälle oma elu üle kurdab, siis tõesti lihtsalt kuula ja ära rutta appi. Kirja alguse näites oleks võinud kuulata ja peegeldada tagasi mida kuulsite. Võimalusi on mitmeid, kuid siin paar varianti:" Hm..., Sul on vist tõesti väga närune enesetunne, kui kogu elu tundub s..." või, "see on vist tõesti õudne tunne, kui kõik tundub s.. olevat?" Kui sellise lausega piirduda ja jääda huviga edasi kuulama ( ei ole seljaga ja ei tee midagi muud, vaid oledki kohal ja kuulad, vaatad), siis mees tõenäoliselt jätkab ja sa kuuled oluliselt rohkem, kui küsimusi esitades. Selline kuulamine annab mehele teada, et temast saadakse aru ja temast hoolitakse. Mis puutub konfliktidesse lastega, siis kasutage kuueosalist konflikti lahendamise meetodit. Nii kuulamine kui konfliktilahendus on Gordoni perekoolis õpitavad ja ka tema raamatutest saab abi.
Kuulamisoskust ja mõistmist soovides, Vaike Kumari
