Kuidas saada jagu mehe joomisest ? Minu mõistus on otsas. Oleme käinud mehega kahel korral A-kliinikus - esimesel korral tehti veenisisene süst ja teisel korral ca pool aastat hiljem pandi naha alla n.ö ampull. Tolku - ei midagi, kaine periood oli mõlemal juhul 3 nädalat ja siis läks kõik vanaviisi edasi.
Pere vanim laps, poeg minu esimesest abielus (14 a) on oma kasuisa joomisest väsinud, seda ka mina. Samas olen mitu korda teda oma kodust väljavisanud ja ikka peab ta enda õiguseks tagasi tulla, nagu õigemees kunagi. Oma õiguseks peab sissekirjutust. Korter ise on minu oma ja soetatud mitu aastat enne meie kooselu algust.
Mida teha - lahutada päris ka kohe ei taha, aga samas ei suuda ka mehele selgeks teha, et nii edasi elada ei saa. Kaine peaga saab ta väga hästi aru, et joomine tuleb maha jätta ja ravile minna, aga seda otsust, kuna seda teha, sellega venitab ja venitab - aegajalt arvab, et saab ise hakkama ilma ravita, aga vahel ka tunnistab, et vajab ikkagi ravi. Kainelt on ta parim mees ja isa, keda üldse tahta võiks, aga täispeaga on täpselt vastupidi - hullemat meest maailmas pole.
Olen isegi mõelnud kasvõi ajutiselt minna lastega turvakodusse, kuid ei julge seda otsust lõplikult teha, sest ei julge oma kodu päris järjelvalveta jätta.
Lahkuminnes meil vara jagada pole, kuna on sõlmitud abieluvaraleping ja sellega on see probleem paigas.
Paraku ei ole Teil tõesti võimalik mehele selgeks teha, et nii edasi enam ei saa. See, et nii enam ei saa, tuleb Teil endale selgeks teha. Alkoholism on haigus. On haigusi, mille raviks arst saab rohtu kirjutada ja haige paraneb ravimit võttes ilma eriliste omapoolsete jõupingutusteta, kuid alkoholism nende hulka paraku ei kuulu.
Sõltuvusprobleemi kontrolli alla saamine algab probleemi tunnistamisest. Tuleb lõpetada enesepetmised: kõik mehed joovad, võtan siis, kui pinge liiga suureks läheb jms. Samuti ei ole sõltuvuses oleval inimesel võimalik juua nn."parajalt", s. t. pidada piiri. Kuni neid asjaolusid eiratakse, ei tule ka muutusi. Edasisteks sammudeks on vaja suurt motivatsiooni ja tugevat tahet, samuti tuleb endale teadvustada, mida alkoholiga on harjutud asendama ja õppida neid vajadusi muul moel rahuldama. Inimesed, kel on õnnestunud oma sõltuvusahel peatada (sellest ei saa paraneda, alkohoolik jääb alkohoolikuks edasi), on öelnud, et AA-s (anonüümsete alkohoolikute tugigrupis) käimine on olnud selles protsessis üks olulisemaid lülisid, kust saadud toetus on aidanud vastu pidada ja hakkama saada. On inimesi, kes saavad öelda: "Ma olen...., alkohoolik, 20 a. kaine." Kuid keegi ei saa panna teist inimest neid samme astuma.
Sõltuvuse puhul räägitakse ka kaassõltuvusest, s. t. et sõltuvuskalduvusega inimesed, kes on sageli kenad ja sõbralikud kaaskodanikud, kuid kelle jaoks nt. selge asjaajamine, "ei" ütlemine ja vastutuse võtmine on rasked, leiavad endale elukaaslasteks just sellised inimesed, kes on ülihoolitsevad, valmis võtma vastutuse ka teise eest ja tegema tema tegemata asju, teda ja tema raskusi mõistma ning teda esialgu igati välja vabandama, uskudes, et armastusega võib teda päästa. Kõige sellega kompenseeritakse oma madalat enesehinnangut ja tuntakse ennast vajalikuna. Kurb tõsiasi on see, et selline käitumine aitab vastastikusel sõltuvuskäitumise mustril püsida.
Muutused saavad alata just siis, kui kaassõltlane teadvustab oma osa probleemis ja otsustab ahelast välja astuda ning oma elu muuta.
Loomulikult on ka need sammud rasked, kuid tuleb endale tunnistada, mis juhtuks enda ja lastega senise olukorra püsimisel. Tulevikku ei saa rajada lootusele, et küll mees muutub, vaid tõsiasjale, et tema joob, ning kujutada sel juhul oma elu ette 3 a. pärast, 5. a. pärast... Ja kujutleda oma elu samade ajatsüklite puhul siis, kui olete mehest eraldunud.
Et need on rasked otsused, oleks kasulik need läbi arutada psühholoogiga või ohvriabi töötajaga. Sel moel on kergem jõuda eneses selgusele, mõista oma hirme ning teadvustada, millega kardate mitte hakkama saavat. Miks Te ei taha lahutada? See oleks selge otsus, ka mehe jaoks oleks see selge sõnum, et Teie olete otsustanud oma elu sõltuvuse püünisest vabastada. Kuni ei ole selgust eneses, ei aita tema väljatõstmised. Teie sisemine selgus ja otsusekindlus on see, mis mõjub ja sellele saate ise toetuda.
Sageli on kooselu alkohoolikuga naised sel moel välja kurnanud, et enne,kui nad suudavad astuda muutusteks vajalikke samme, tuleb mõnda aega ravida depressiooni. Kui sisemine keemia on tasakaalus, on kergem otsuseid teha ja neid ellu viia. Selles suhtes, kas Teie seda vajate, võib nõu pidada perearsti või psühhiaatriga.
Tähtis on meeles pidada, et aidates ennast aitate ühtlasi oma lapsi. Teie otsus alkohoolikust lahku minna on neile selgeks sõnumiks, et hoolite neist ja nemad võivad Teie toetusele loota.
Kirjutate, et purjus peaga on mees hullemast hullem. On ta vägivaldne? Vägivalla eest on küll vaja kaitsta nii ennast kui lapsi. Möödunud aastast on kord, et politsei peab tulema välja, kui tegemist on perevägivallaga. Enam ei öelda, et see on teie omavaheline asi. Kui mees muutub vägivaldseks, kutsuge politsei. Või kui see ei ole endal selles olukorras võimalik, leppige naabritega kokku, et nemad seda teeksid. Võib ju nendega selleks kasvõi mingi märguande kokku leppida. See oleks üks samm selge piiri poole. Vägivald kasvab seni kuini ei kohta oma teel piire. Ka sõprade poole või turvakodusse minek oleks üks võimalus enesekaitseks.
Naised, kes on olnud taolises olukorras, on leidnud tuge R. Norwoodi raamatust "Naised, kes armastavad liiga palju" ning S.Perttu jt. raamatust "Ava silmad! Käsiraamat vägivalda kogenud naistele". Mõnes paigas tegutsevad juba ka tugigrupid naistele. Võtke ühendust kohaliku ohvriabi töötajaga või psühholoogiga, et kohapealsetest võimalustest teada saada.
Senise olukorra jätkumisel on suur oht, et Teie lapsed võivad hiljem samasse lõksu sattuda, sest on kodust kaasa võtnud vägivallaga leppimise mustri.
Soovin Teile pealehakkamist ja meelekindlust oma (ja oma laste!) elu muutmisel!
