Palun arvamusi ja kommentaare! Lugu järgmine, et mehel on väljasool abielu sündinud laps, praegu 3.aastane. Elasime abikasaga 1,5 aastat lahus ja nüüd oleme otsustanud uuesti kooselu jätkata. Lapse emaga pole mees 3 aastat suhelnud, ega ka elatusraha maksnud. Vahepealne aeg kulus mehel n.ö. toibumiseks shokist, mis antud sündmus kaasa tõi.
Nüüd kui ta võttis lapse emaga ühendust, sooviga oma isakohustusi täitma hakata, keeldus lapse ema mehega suhtlemast (v.a. juhul kui mees tema juurde läheks elama).
Nüüd ei oska mees seisukohta võtta, kas võidelda olemaks lapsele isa või maksta raha ja unustada laps.
Mind aga vaevab küsimus, mis oleks minule parim variant (mis suunas meest veenda?)
Ühelt poolt, maksab raha ja justkui probleem unustatud...kuid kas on? Mees ise on kasvanud isata ja isa toetuseta ja aastaid sellepärast õnnetuna end tundnud! Mida arvavad sellisest isast meie lapsed? (meil 2 täiskasvaud last ja kolmaski juba 15) Kas mina suudan jätkuvalt lugu pidada mehest, kes oma last ei tunnegi? Ja aastate jooksul võib ikkagi tekkida uuesti situatsioone, kus lapse ema võtab mehega ühendust (kasvõi kohtu teel nagu algseltki)
Teiselt poolt, sõdida lapse emaga lapsega kokkusaamise õiguste eest. Kas ehk lapse ema seda ei taotlegi, et saaks mehega suhelda, mis iganes vormis siis?? Mina olen küll valmis olema tema lapsele kasuema, kuid lapse ema ei kannata seda välja, kuigi ta teadis ja tundis mind ja meie peret ennegi.
Kumb variant oleks minu jaoks parem? Parem selles mõttes, et meie suhe toimiks, et meie ühised lapsed tunneksid end oma vanematega hästi, ei peaks häbenema neid.
Ootan arvamusi, komentaare ja kui kellelgi on siis ka kogemusi!
Ette tänades!
Kallis, kress! Küsite mitu korda, et mis on parem minule. Vaevalt keegi kõrvalt seda öelda oskab. Usaldage ikka oma sisetunnet. Ainult meie ise saame vastutada oma õnne eest. Kui anname oma õnne teiste inimeste otsustada, siis oleme neist sõltuvuses ja tavaliselt tulevad siis ka suured pettumused. Ja vastutada teiste õnne eest ei suuda me ka. Teie suured lapsed suudavad ise oma tunnetega toime tulla. Kui tahate nendega olukorda arutada, siis tehke seda. Avameelne ja aus mõttevahetus vähendab pingeid ja aitab üksteisest ( ka isast) paremini aru saada. Alustage endast. Kõigepealt katkestage probleemis olemine, st ärge enam mõelge, mis on halvasti, vaid muutuge eesmärgikeskseks ehk mõelge sellest, mida te tahate. Eesmärk on olukord, kus probleemi ei ole või see on soodsalt lahenenud. Pange see paberile. Muutke seda nii kaua, kuni tunnete, et see on õige. Õige on ta siis, kui tunnete, et soovitud olukorras olete kindlasti õnnelik. Kui tuleb mitu varianti ja te ei suuda otsustada, kas ikka olete rahul, siis võtke niipalju paberilehti, kui on võimalikke lahendusvariante ja jagage nad pooleks. Ühele poolele kirjutage "+" ja teisele "-" ja nüüd "+" alla kõik võimalikud head asjad, mis selle olukorraga kaasnevad ja teisele poole kõik negatiivne. Kui olete kõikide variantidega nii teinud, siis selgub, millel on kõige rohkem "+" või siis millel on kõige vähem hirmsaid "-". See kergendab otsustamist. Muidugi võite asja arutada ka mehega, kuid selge on see, et tema peab oma probleemid ise lahendama ja teie ei saa teda õnnelikuks teha. Saate olla abistaja otsustamisel ja väljendada oma nägemust lahendusest ( see võiks teil selleks ajaks selge olla). Kui olete väga kõhklev otsustaja, siis pöörduge psühholoogi poole, kes aitab teil olukorda analüüsida ja lahendusi leida. Ärge oodake otsustega, sest elu möödub ja õnnelik saab olla ainult siin ja praegu, mitte mingis müstilises tulevikus.
