Tüdruk käib 3. klassis ja teema on aja jooksul veidi süvenenud.
Lapsel läheb koolis hästi, ta on püüdlik ja pea lõikab hästi. Ta käib tavalises koolis (ei ole käinud koolikatsetel ega ole kunagi tundunud vanemate poolt survet end kooli kaudu teostada ja tõestada).
Esimesest klassist peale on olnud probleem koduste tööde tegemisel: ta ärritub isegi kõige pisemate paranduste, õpetuste ja ettepanekute peale, mida ma tema kodutöödes teen. Ärrituse ajal ta vihastab, mitu korda on isegi vihaga koolitöö ära sodinud ja minema visanud või katki rebinud. Vahel on ta pärast vabandanud, kui ta on mulle midagi halvasti öelnud (ma ei ole seda nõudnud). Kuid situatsioon kordub ikka uuesti ja mul on kahju, et see on kujunenud väärtusliku õppimise aja osaks.
Ma saan aru, et ta elab välja oma kogunenud stressi, sest koolis ta nii ei käitu ja ka muudes valdkondades tolereerib kriitikat normaalselt. Olen talle selgitanud, et ta on laps ja õppimine ongi tema töö. See tähendab muu hulgas vigade tegemist. Kõik inimesed teevad vigu: mina teen vigu (olen talle näiteid toonud, kuidas olen oma vigadest õppinud). Olen juba lasteaia ajal (kui märkasin lapsel kerget stressi) mänguliselt ja naljatades julgustanud teda vigu tegema ja natuke "paharet" olema, et ta kogeks, et midagi kohutavat sellest ei juhtu.
Mida saab veel lapse toetamiseks teha?
Teile valmistab muret tütar, kes kodus õppimisülesandeid lahendades ärritub liigselt iga teilt tuleva kriitika peale. Muidu on ta kenasti hakkamasaav ja tore laps.
Teete õigesti, et ei esita lapsele liiga kõrgeid nõudmisi ega survet õppimise osas ning normaliseerite vigade ja eksimuste tegemist. Õppimine käibki vigade kaudu. Ei oleks ju mõtet koolis käiagi, kui kõik täiuslikult välja tuleks – siis ei oleksi ju enam midagi õppida.
Oluline on, et annaksite vastutuse koolitööde eest lapsele. Selgitage tütrele, et olete tema toetaja, valmis teda vajadusel alati abistama. Arutage lapsega läbi ja leppige kokku, et ta õpib iseseisvalt ja kui ta vajab, siis ta küsib ise teie nõu või abi. Kui ta seda ei küsi, siis ärge oma nõuandeid ja õpetussõnu peale suruge. Kui ka kodusesse ülesandesse jääb mõni viga sisse või mõni asi saab tehtud teistmoodi, kui teie arvates õige, siis leppige sellega. Laps peab kogema oma tegevuse tagajägi ja saama ise otsustada ning vastutada. Kui ta tunneb ebamugavust, kui õpetaja kodustest ülesannetest vea leiab, siis pöördub ta järgmisel korral ehk ise teie poole abi saamiseks. Sel juhul on see tema valik ja ei tekita temas ärritust.
Kui tal koolisituatsioonis või ka muudes olukordades liigset kriitikatalumatust ei ole, siis on võimalik taolise käitumise põhjus ka stress, nagu isegi oletate. Koolis ja väljaspool kodu üldse peavad lapsed käituma alati korrektselt, hoidma end vaos, oma tundeid alla suruma. Seeläbi koguneb lapse sisse hulga pingeid. Kodu ja lähedased on turvaline koht, kus pinged ja stress saavad välja pääseda. Mida saate teha, on olla tema päralt, ka lihtsalt niisama, mitte ainult koolitööde kontekstis, teda kuulata, mõista, toetada. Ärge tema ärritust hukka mõistke, vaid proovige seda lihstalt mõista, ja tütart aidata. Sõnastage lapse ärritus- ja vihatunne (nt Sa oled pahane, et ma su veale tähelepanu juhin; Sa oled pettunud, et sul see ülesanne hästi välja ei tulnud), või võtke tal lihtsalt ümbert kinni, kallistage ja silitage pead. Õpetage lapsele, mida teha siis, kui ärritus ja viha peale tuleb – panna ülesanne kõrvale, rahulikult hingata, lugeda numbreid, juua klaas vett, vaadata aknast puid, pilvi, tänavat vms. Lapse mõistmisel ja toetamisel on abiks toetav ja aktiivne kuulamine, neil teemadel saate lugeda veidi lähemalt siit: http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/suhtlemisoskuste-kkk-4/
