Laps käib teises klassis. Ühel päeval oli tema pinginaabril kadunud 10-kroonine. Tüdruk väitis, et jättis selle kogemata lauale. Minu tütar ütles, et ei näinud seda seal. Olid kogu vahetunni seal otsinud, nutnud ja vaielnud ja kui hakkas uus tund ning minu laps hakkas oma kooliasju kotist välja võtma, tuli kadunud 10-kroonine välja tema raamatute vahelt. Minu loogika ütleb, et ju siis lapse asjad sattusid raha peale ja laps pani raha koos asjadega oma kotti tunni lõpul. Laste loogika ütles, et mu laps tahtlikult pani raha oma kotti. Ma ei tea, kas teen õigesti, aga usun oma last - tal ei ole kombeks luba küsimata mitte ühtegi teiste asja võtta ning taskuraha oli tal omal ka kaasas.
Nüüd siis laps keeldub kooli minemast. Rääkisin õpetajaga ja ka õpetaja usub, et laps ei teinud seda meelega, aga teised lapsed kutsuvad last vargaks ja käsivad teistel oma asjad ära korjata, kui minu laps ligiduses. Näen, et laps on õnnetu, ta nutab igal õhtul, kuid ma ei oska teda aidata. Kas minna kooli ja rääkida teistega? Pinginaaber sai ju oma raha tagasi ja keegi ei kaotanud midagi....
Jah, tunda üldist hukkamõistu ja vargaks tembeldamist, olles ise süüst puhas, see on lapsel praegu väga suur koorem. Loomulikult on iga päev koolis olek sel juhul raske katsumus ja näib, et asi pole ise kergemaks läinud. Eriti raske on see, kui ta on jäänud klassis on murega üksi - keegi (enamik) ei usu teda. Õnneks on õpetaja siiski teist meelt. Ilmselt tõestada ei anna selles juhtumis midagi. Ehk oleks abi sellest, et rääkida veel õpetajaga ja pidada aru, kuidas saaks Teie tütre muret leevendada ja tema enesekindlust tagasi ning vabaneda kahtlustatava rollist Ka tulevikus võib ju juhtuda, et kellelgi kaob midagi ära ja .... . Olla pidevalt hirmul ja pinges - me ei tea, millised tagajärjed selle on. Oleks hea mõelda koos õpetajaga, kellega (kindlasti pinginaabirga) ja kuidas ja kui suures ringis asja läbi arutada. Seejuures mitte niivõrd peale suruda teistele oma seisukohti, nt.Teie laps ei ole varas, kuivõrd panna mõtlema, et vahel juhtub arusaamatusi ja süüdistada, kui pole kindel ei tohiks kedagi. Selgitada kui halb tunne on, kui tegelikult oled aus ja teised peavad vargaks. Seejuures peab saama ka pinginaaber mõistetud - loomulikult oli ta segaduses, kui ei leidnud raha ja siis ilmus see Teie lapse kotist ja ta ei tulnud selle peale, et see võis ka kogemata sinna sattuda jne. Ilmselt see saaks olema keeruline jutuajamine, kuid usun, et tasub proovida ja ikka rahulikult ja kõikidesse mõistvalt suhtudes.
Siiralt loodan ja soovin, et Teie tütar saab tagasi usalduse ja rõõmsa tuju kooli minekuks.
