Tere,
tunnen muret oma 7-aastase lapse pärast. Tegemist oli kuni eelmise aastani rõõmsameelse ja julge lapsega, kuid peale diabeeti haigestumist on suurenenud tal hirm uute olukordade eest. Saan sellest ühest küljest aru - ta kardab, et midagi läheb valesti uues olukorras ning ta kardab, et kui ei ole lähedal mõnda tugiisikut (vanemad, õpetaja), siis juhtub temaga midagi. Siiski - midagi ei ole kunagi juhtunud ning oleme selgitanud, mida teha, kui enesetunna peakski halvaks minema. Samuti on olemas telefon ning võimalus minuga kontakteeruda.
Mis mind murelikuks teeb, on peatne kooliminek. Oleme vaikselt rääkinud, mis kool tähendab, kuidas seal elukorraldus on jne. Ta ütleb, et tema ei taha kooli minna, sest kardab õpetajat. Samuti kardab üksi koju jäämist jne. Ühesõnaga kõik uued situatsioonid põhjustavad kõigepealt suure nutuhoo ja paanika. Ta on nõus loobuma toredatest asjadest, kuna kardab uut olukorda. Hoolimata sellest, et räägime tavaliselt kõik situatsioonid ette läbi, et kuidas need on ja mismoodi võivad kulgeda.
Eelmisel aastal osales ta lauluvõistlusel, kus läks täitsa kenasti ja minu hinnangul oli emotsioon positiivne. Sel aastal ei ole ta mingil tingimusel nõus esinema minema, isegi mõte sellest põhjustab suure nutuhoo.
Kuidas teda aidata? Kas aitaks psühholoogi külastamine? Mismoodi aidata tal kergemini kohaneda suure muutusega?
Kuigi diabeedi diagnoos on ilmselt toonud kaasa mitmeidki muutusi, nt toitumises, tuleb arvestada seisundi jälgimist ning ka lapse informeerimist, mida ja mis olukorras ta peaks arvestama, ei peaks see kõik kaasa tooma loobumisi toredatest tegevustest ning kahjustama lapse enesekindlust. Kuid ometi näib, et teie laps on siiski muutunud ärevaks ja ebakindlaks ning see väljendub eriti tuntavalt uute olukordade vältimistes. Vähe sellest, nagu ma aru saan, siis ka need asjad, mis enne kulgesid rõõmsalt ja muretult, on nüüd lapse jaoks vastumeelsed ja vallandavad koguni paanika.
Olete teinud üsna palju, et last julgustada ja teda ette valmistada, et oleks kergem, kuid ometi näib, et see ei toimi või vähemalt pole seni mõjunud piisavalt rahustavalt ja toetavalt. Lugedes teie pingutusi tekib koguni oletus, et teie püüd ära hoida lapse hirme võib ehk koguni ülal hoida lapse kartusi. See vaid oletus, et oleneb ju vahel mõnest pisidetailist, lipsanud sõnast, hääletoonist, rõhuasetusest, mida tundlik laps võib tajuda olenevalt tema eelhäälestusest( milleks aluseks võib ju olla näiteks teatavaks saanud diagnoos, arstide juures käimised, aparaadid, süstlad, ravimid jne) kas ohuna või julgustavana. Nii võib parimate kavatsustega ema, kes on ise muretsev ja hoolitsev mõjuda lapsele hoopis ärevana ja ebakindlust sisendavana. Toon näite, mille aluseks on tähelepanekud teisi emasid jälgides ja nõustades. Kui ema ütleb näiteks „karta pole vaja“ või „süst pole valus“; „arst ei tee haiget“, „oled suur poiss, et üksi kodus olla“, „midagi hullu ei juhtu“ vms., siis ometi kostub neis rohkem või vähem varjatult sõnum, et miskit ju ikka on, mida karta ja ema ka pole kindel, kas ma saan hakkama. Teadmata, kuidas teie olete poega julgustanud ja ettevalmistanud uuteks olukordadeks, on muidugi alusetu ka väita, et teie viis teda toetada on olnud lapsele kuidagi ärevust tekitav. Põhisõnum on neis näidetes selles, et oluline on jälgida, mis teie pojale mõjub rahustavalt ja millist ettevalmistust ta vajab. Kuid nõustub, et eelinfo, mis teda ees ootab vajalik ning soovitavalt positiivses sõnastuses ja peamiselt asjaoludest informeeriv.
Ma arvan, et kui neid olukordi tuleb pigem juurde, mida poiss pelgab ja paanikaoht süveneb, siis võib psühholoogi asjatundlikest soovitustest kasu olla küll. Mida aga veel üldjoonte teile soovitada, on läheneda seni tõrksust tekitanud olukordadega silmitsi olemisele samm-haaval, alustades vähem hirmutavatest olukordadest. Peaasi, et poiss kogeks ise, et saab hakkama, st kogeks edu ja saaks tasapisi enesekindlust. Vahel võib aidata seegi, et te üldse ei tõstate neid teemasid ise, mida poiss pelgab (näiteks eelseisvast koolist või võõrastega kohtumisest), kuid võimaldate tal kokku puutuda uute olukordadega, olles ise läheduses, kuid eraldi ei tegele teemaga, kas on midagi karta või mitte. Mõte on selles, et ta loomulikul viisil, tuttava inimesega koos kogeks ise uusi asju ning seeläbi saaks innustust järjest enam ning peagi avastab, et on märkamatult saanudki tagasi hea enesetunde ja rõõmud.
