Minu tütar on 1a 11k (ainuke laps ) ja tahan küsida nõu lapse sotsialiseerimise ja lasteaeda paneku osas.
Ta on 4 kuusest saati olnud võõraste inimeste suhtes väga pelglik, vanaemadelegi nõustus alles pärast aastaseks saamist sülle minema. 1a 4 kuuselt oli nõus juba minust ja abikaasast öö eemal veetma. Olime rahul. 1a 6k leppis hoidjaga, et saaksin vahetevahel koolis käia.
1a9k proovisin teda ühte hoidu harjutada, käisin pikalt koos kohal ja paari nädala pärast sai isegi ühe lõunaune magatud. Kui talle järgi läksin, siis siiski puhkes nutma ja päris stressivaba ei olnud. Hommikuti oli nuttu korraks ja väikelastele tüüpiliselt alguses nuttis aga kui olin lahkunud, siis sai hakkama. Kui tuli poolteist nädalat pausi, siis enam ei harjunud ja hommikune nutt enam üle ei läinud ja mind kutsusti mitmeid kordi tunni aja möödudes juba lapsele järgi. Jätsin korraks asja katki ja tegime väikese pausi.
1a11k hakkasin teda uuesti proovima ühte väikesesse hoidu, et vähem lapsi ja rahulikum õhkkond. Olin nüüd valmis vajadusel kasvõi pikalt kaasas käima ja pärast iga haiguspausi uuesti rahulikumalt alustama. Nüüd on aga uus mure. Laps kardab teisi lapsi. Isegi kui mina olen tema kõrval. Varem seda ei olnud. Kui keegi teda riivab, talle lähedalt otsa vaatab, talle nukku tuleb tooma või puutub mõnda mänguasja, millega tema kavatses ehk hiljem mängida, siis on stress ja nutt platsis. Oleme käinud tunni kaupa ja enamikel juhtudel nutuga ära tulnud. Ma ei suuda teda seal enam kuidagi maha rahustada.
Ma ei suuda otsustada, et kas üritada teda nüüd ja kohe edasi harjutada. Või peaks pigem pooleks aastaks täitsa ära unustama teised lapsed, ja rahulikult kodus olema. Et küll ta küpseb ja äkki poole aasta pärast käib klõps ja kõik ok. Või võib siis just hullem olla, kuna kokkupuudet ja turvalist kokkupuudet vähe olnud?
Olete saanud last tasapisi harjutada kohanemisel teistega ja lastehoiuga, kuid ometi olete saanud tagasilööke. Näib koguni, et neid asju järjest lisandub, millega lapsel on raske leppida. Võimalik, et teie laps ongi rohkem tundlik mõne asja suhtes. On ju lapsed väga erinevad ka sotsialiseerumise valmiduse suhtes. Ka teie küsimusele on raske üheselt vastata. Ühest küljest pole ju mõtet last traumeerida negatiivsete kogemustega, kuid teisalt ei saa ju sotsialiseeruda ilma teist hulka minemata. Sellest ka teie dilemma.
Ma usun, et lapse kohanemisele aitavad kaasa positiivsed kogemused ja just eduelamuse kaudu on parim viis õppida uusi asju. Oletame näiteks, et teie lapsel on miskipärast raskem sotsialiseeruda, siis ikkagi vajab ta kogemust, et midagi hullu ei juhtu ning seejärel on ta valmis järgmiseks sammuks (nt uue inimesega kohtuma või kauemaks ilma teieta jääma). Mõned 2-aastased lapsed kohenevad teiste hoidjate ja lastega kiiremini, teistel läheb see ka 3-aastaselt üsna vaevaliselt. Neid asju, millest see oleneb, on päris mitmeid, kuid mis peamine, laps peaks end hästi tundma ja läbi turvatunde saamise kohanema. Lisaks tuleb arvestada sedagi, et lapse arengust lähtudes, vajab 2-aastane laps ema ja/või isa pidevat kohalolu. Otsest vajadust teiste lastega koosolemiseks ega kohanemist teiste hoidjatega temal ju pole. See ju rohkem vanemate vajadus, et minna tööle või saada enda jaoks aega. Sotsialiseerumise valmidus ja oskus muutub lapse arengus oluliseks aga umbes 4-5-aastaselt.
Kui teil aga peaks olema mure selle tähelepanekuga, et laps kardab üleliia mistahes tavalisi, aga tema jaoks ehk ootamatuid olukordi, nt keegi vaatab talle otsa, tuleb tema poole, ulatab mõne asja jne., siis tasub jälgida ka edaspidi, mis on lapse jaoks need nö ohtlikumad olukorrad ja mis tema jaoks võiks veel seostuda ebameeldivustega, mida ta pigem väldiks. Ikka selleks, et arvestada ja saada aimu, mida vältida ja kuidas lapsele kindlustunnet pakkuda. Kui ta on praegu väga vastuvõtlik mõnede kindlate häirivate asjade suhtes, siis pole mõtet teda survestada nende kokku puutumist. Pigem vältida tema jaoks ärritavaid ja hirmutavaid olukordi ja pakkuda neid, kus ta end hästi tunneb. Igaks juhuks lisan, et sugugi vähetähtis ei ole ka teie enda valmidus last teiste hoolde jätta. Lapse võivad tunnetada ema muret ning seegi võib teha neid ebakindlaks ja ärevaks.
Seega lühike vastus teie küsimusele oleks selline, et kui teil on võimalik lapsega kodus olla, siis pigem võimaldage seda. Samal ajal saate ju ikka vanavanemate ja tuttavatega suheldes lapse kohanemisvõime jälgida ja arendada. Mida vanemaks ta muutub ja mida rohkem on tal positiivseid kogemusi teiste inimestega, seda kiiremini küpseb ka tema kohanemisvalmidus ja kindlustunne avastada uusi asju.
Kui aga lapse vanuse kasvades (mitme aasta jooksul) ja teda tasapisi aidates uute olukordade ja teiste inimestega kohanemine ikka kuidagi ei õnnestu ja neid olukordi tuleb pigem juurde, mis täiesti arusaamatult teie last siiski ärritavad või hirmutavad, siis tasub ka mõne spetsialistiga konsulteerida.
